Hola

Comoga jätsin hüvasti. Enne äraminekut tegime Orianaga veel kiire reisi Luganosse (shveitsi), jalutasim perfektselt puhtas linnas, kallite poodide vahel ja vaatasime vanu inimesi, keda seal jagus küllaga. Kena oli ja Karli nägime ka ära.

Reedel kerge test koolis ja õhtune ühine söömine Pizzerias, napsutamine pargis ja tantsutamine ööklubis. Tore oli, aga kui laupäeva hommikul pidime chek out tegema hotellist ja asjad pakkima ja maganud olime 3 tundi, siis väga tore ei olnud. Ja kõigiga hüvasti jätmine ka väga kipa ei olnud,enamus jookseme laiali erinevatesse kohtadesse.

Milaano. Ooo, milaano. Soojem kui Como ja põnevam ka. Ühika nägin ka ära, kus ma elama hakkan. Käsi rõõmust kokku lööma ei hakka, aga kui ma oma toast Duomot näen ja sinna kõnnin ainult 5 minutit ühikast, siis tegelt pole ju nagu vigagi. Kõndisin palju ringi laupäeval ja tutvusin ümbruskonnaga ja elasin linna sisse. Õhtul võtsin öise bussi rongijaamast lennujaama, mis oli küll natuke hirmus seal oodata, aga õnneks helistas mulle kelly ja siis aeg lausa lendas. Lennujaamas olin kell 3 ja lennuk läks kell 7, seega väga mõnus ei olnud. Kuna eelmine öö oli ka magamata, siis oli väsimus päris suur. Kuid suutsin siiski vapralt vastu pidada ja lennukis õhku tõusu ei mäelta, sest norskasin siis ilmselt juba.

Malaga oli 2,5 tunni kaugusel ja sobis kergeks uinakuks täpselt. Poodi minemiseks võtsin bussi Marbellasse pool tundi ja siis zombina ringi käies meenus siiski, et lõunamaades nad ju pühapäeval ei tööta. Aga ühe poe siiski leidsin. Uinak päeval ja uinak nüüd kohe otsa, peaks ju ometi olukorra taas normaliseerima.

Seega, mis ma öelda tahtsin, ma olen Hispaanias.