Turistid

Kuna eilne üritus poodides vähe jalutada oli võimatu, sest kõik kohad olid inimesi täis, siis ärkasin täna varem ja tahtsin esimene olla. Nagu te vist teate, et elan kesklinnas ja kõigest 10 minuti jalutustee Duomost ( milaano mõistes on see ikkagist täielik kesklinn ). Mõnus piimakohv näpus ja mõnus päikene paitamas olin üsna õnnelik kui uksest välja astudes olid tänavad täiesti tühjad. Kuid siiski,siiski, kui ma Duomo juurde jõudsin, siis seal nad kõik jälle olid, turistid. Jõudsid siiski enne mind. Naljakas on, et kõik kogunevad ühtedesse ja samadesse kohtadesse ja kui astud pool kilomeetit eemale on täielik tühjus. Mis saaks veel suurem märk olla, et nad kõik on turistid. Natuke siiski jalutasin ja nautisin järjekordsed päikeselist pühapäeva ja kobisin koju kooli asju tegema.
Kogusin julgust, mis ma kogusin ja lõpuks läksin juuksurisse ja loomulikult ühte odavamaisse, sest muidu oleks järgmise kuu üüriraha juuksurisse jäänud. Ja seletasin kõik kenasti ära nagu olin orianaga harjutanud ( itaalia keeles ) ja oriana oli veel kõrval kaasas kaagutamas, kuidas juuksur peab kääridega käituma, aga tulemus oli siiski nagu oodatud, absoluutselt vale. Aga Oriana lohutas, et vähemalt olen ikka veel blond ja muud siin ju ei loe. Tegelt nii hull ka polnud, aga järgmine kord olen valivam.
Pidus käisime ka. Üritame siiski vaikselt kõikide poppide kohtadega tutvuda ja selle nädala proovikiviks oli Shoking. Nagu ikka keegi tunneb kedagi ja keegi tunneb kedagi ja läksime Origa kahe noormehega siit ühikast, sest nemad teavad ukse peal salasõna ja prii sissepääs ilma järjekorrata oligi olemas. Meie hakkasime kohe muidugi ringi uudistama ja kui jooke tahtsime osta ja kaugelt tühjemat baariletti nägime, siis marssisime kohe sinna ja kui noormehed järele ei tulnud, saime aru, et tegelikult marssisime Vipi, aga turvamees ainult naeratas sõbralikult. No kena. Koht oli kena ja ilus, aga nagu hiljem selgus, siis liiga väike ja isegi laupäevaõhtune Prive pidu on rohkema vaba ruumiga.Aga see kuidas Itaalia mehed tantsivad oli lihtsalt nii naljakas, et kohe rõõm oli nende pärast, et ennast nii vabalt tunnevad. Lõpuks kogunes meidki kümneliikmeliseks pundiks ja lõpuks tantsisd poisid Village Peoplet ja mõistsin,et nad siin on siiski teistsugused kõik, aga naljakas oli. Loomulikult taas ühe käe jagu küsimusi WHERE ARE YOU FROM?, aga õnneks seekord olid meil oma turvamehed kaasas. Peale pidu leidsime juhuslikult ühistranspordi erabussi ( siin on selline süsteem, et kui sul on pikema perioodiga ühistranspordi kaart, siis võid endale millal iganes bussi mingiks ajaks kuhu iganes tellida ja see kõik tasuta kätte, uskumatu ) ja too viskas meidki koju.
Kolm päeva pole inglise keelt rääkinud ja loodan,et nüüd nii jääb.
Üks päev sain 70ndates eluaastates vanaonult shokolaadikommi.