Pühapäevitaja

Aga miks Eestis pole kunagi nii: ärkasin pühapäeva hommikul üles, kasisin ennast korda, lõin kapiukse lahti ja hakkasin kleiti valida, mida pühapäeva puhul kanda. Kleit seljas ja kõht täis läksin uudistama kuulsat Antiigi turgu, mis toimub ainult iga kuu viimasel pühapäeval Naviglios (kahe kanali ja restoranide rajoonis). Trammis taipasin, et olen õigele poole teel, sest mind ümbritsesid maitsekalt riietatud vanemaealised prouad ja härrad. Ilm oli mõnusalt soe ja kui ma kanali äärde jõudsin,siis turul oli ilmselt rohkem rahvast kui Hulludel Päevadel Stockmannis. Hakkasin siis tasapisi jalutama ja uudistama ja see kraam mis seal kõik müüdi oli lihtsalt uskumatult kift ja hinnad veel kiftimad (ülemõistuse kallid). Leidsin ka üles pisikese tänava, mis oli pühendatud siis Vintage riietele ja käekottidele. Aastakümnete tagused Gucci, Prada ja muu säherdune kraam nägi absoluutselt vinge välja. Aga kuna see kraam on praegu vist vägagi moes, siis hinnad olid laes ja ma ei julgenud isegi kuskil peatuda, sest viimasel juhul oleks mulle midagi väga meeldima hakanud. Tõeline pühapäeva muinasjutt oli seal, aga koduteel unistasin ikkagist Paavli kaltsukast. Et ilusale pühapäevale ka magus kirss panna, siis käisime Orianaga balletti vaatamas. Tegemist oli kuulsa Teatro Alla Scala trupiga, kes mängis küll kahjuks ühes uues modernses teatris, aga hoolimata meile taskupäraselt "odava" pileti kõige kaugemas asukohas, saime asjast hea ülevaate. Kõik see trall oli minu jaoks natuke siiski liiga kaasaegne, aga tantsijad väga professionaalsed ja ballett vahemere-äärsete riikide muusikaga oli päris huvitav jälgida.

Muidu möödus meie nädalavahetus hispaanlaste tähe all, sest käisime kahes hispaanlaste korteris peol ja Juanmal olid sõbrad hispaaniast siin. Eilne korteri koosviibimine oli absoluutne Erasmuse tudengite maailmakõigekoledam läbu, mida ma siiani ei suuda unustada. Aga hispaania keel juba edeneb mul.