ja siis juba ongi minek. Seda kõik on kuidagi liiga palju ette teada olnud ja Priidik juba liiga kaua ära olnud, et juba ootan, et minek tuleks rutem. Reedel tegin tööjuures kõigile tadaa ja meel oli ainult rõõmus. Kuigi pean tunnistama,et kaua oodatud esimene vaba päev on kuidagi imelik: et ei peagi kuhugi minema ja midagi tegema? Aga küll toimetamist endale leian ja teha ju on ka.
Nädalavahetusel olid tormi- ja peotuuled ja tänud Helenile, kes pidas lihtsalt imearmsa sünnipäeva ning suurepärase kontserdi. Alles nüüd on Nexus mu lemmik bänd.
Priidik on nüüdseks jõudnud juba Mongooliasse ja paari tunni pärast siis isegi juba pealinnas Ulaanbaatar. Päris mitu ööd veetis ta Irkutskis väga toredate kohalike juures, sest vaja oli teha Mongoolia viisa ning hankida parima hinnaga piletid Mongooliasse. See tähendas siis rongi Ulan Ude-sse ja sealt bussiga Ulaanbaatarisse. Hetkel ei teagi, millised on tema plaanid lähipäevadeks ja tundub, et aega oleks tal pisut liiga palju Pekingisse jõudmiseks, kuid reisimisel pole vist aega kunagi liiga palju.
Hoolimata sellest, et ma olen seda liiga palju rääkinud, kuhu ma lähen, millal ja kellega ja kauaks, siis tegelikult ma ikkagist ei kujuta ette, mis mind seal ees kõik ootab. Vahel on korraks hirmus ka, aga siis tuleb jälle meelde, et elu ongi ju uuteks katsumusteks ning pisut ka enda ületamiseks ning avastamiseks. Paarikümne aasta pärast jõuan ju kodus olla küll.
No comments:
Post a Comment