Museo Reina Sofia

Alustan siis sellest et linnaekskursioon jäi loomulikult ära. Tüüpiline Hispaania nagu Laura ilmselt ütleks. Aga kolasin siis omapead linnas ringi ja otsisin põnevaid nurgataguseid. Ning loomulikult käisin ka mõnes poes, kus ma veel käinud polnud (ei tea, kas peaksin koju tagasi tulles võõrutusravile minema).
Koolis on endiselt hirmus tore ja kogu aeg tahaks kõike asju öelda ja seletada. Lõunaks söön tavaliselt Menu del Dia ehk siis iga kohvik, restoran, baar pakub lõunaks (mis neil algab alles 13.30 või kell 14.00) menüüd eelroog+pearoog+magustoit+jook ning seda tavaliselt 8-10 eur eest. Seda vist ei hakkagi mainima, et restoranid avatakse õhtusöögiks kell kaheksa-üheksa. Minul on tavaliselt selleks ajaks juba õhtusöök ära seeditud. Õhtuks olen tavaliselt sellest kärast-mürast-rahvast ja kõigest uuest infost väsinud ja naudin oma pisikest tuba ja mõnda head filmi. Küll aga külastasin ära Museo Reina Sofia, mis on siis kaasaegse kunsti muuseum. Kassapidaja tädile näitasin erinevaid kaarte, mis mul rahakotis olid ja saingi tasuta sisse. Täpselt ei saanudki aru miks. Muuseum oli neljal korrusel ja peale kahte korrust ja kahte tundi oli juba silme eest kirju. Dali, Picasso, Miro ja nende sõbrad olid väga põhjalikult ning hästi esitletud. Muuseumi pärl on Picasso Guernica, mida valvasid kaks spetsiaalset turvainimest (veider amet see neil ikka). Võtsin ka julguse kokku ja käisin koduteel ka ühest baarist läbi. Enamasti istuvad baarides mehed ning väga pole üksi nende silme ette tikkunud. Aga tellisin siis ühe õlle ja nagu siin kombeks sain kauba peale taldrikutäie toitu ja seda siis kõik 2,5 euro eest. Nii et sain kõhu täis ja pääsesin kodusest räpases köögis kokkamisest. Uskumatu ikka kui lohakate inimestega ma siin koos elan. Hoolimata sellest, et meil käib kaks korda nädalas siin koristaja on köök pidevalt must,räpane,kole,hirmus ja nõud kõik pesemata. Aga ongi siis söögiisu vähem.
Üleeile pidasin maha oma esimese hispaania-keelse vestluse (koolivälise) ja käisin kodukandis leitud tantsukoolis uudistamas. Õppisin hoolikalt ära kolm lauset, mis mul neile öelda on ja õnneks sain kõigest kiirest-pikast jutust aru, mis mulle vastu räägiti. Tubli olen! Ühesõnaga käisin siis eile joogas. Klass oli pisike ja hubane ja peale minu oli vaid 4 inimest. Tund oli enam vähem, mis ma ootasin ja kui tunni lõpus kõik pimedas lauluhääli tegema hakkasid, siis mina lihtsalt itsitasin omaette. Ja tüüpiline ikka, et kui ülivaikne ja rahulik tund läbi saab, siis hakkavad kõik sekundi pealt valjult muljetama ja rääkima. Ei suuda nad ikka üldse vakka olla.
Joogast koju tulles võtsin ennast kokku ja ajasin ennast ka korterikaaslastega välja. Läksime koos Erasmuse (vahetusüliõpilaste programm) peole. Maksime 5 eurot ja saime piiramatult õlut juua. Meenus liigagi hästi Milaano aeg ning kui selgus, et ma polegi üliõpilane ja ma polegi siin ülikoolis, siis vestlused lõppesid kiirelt. Päris diskoteeki ma siiski edasi ei läinud ja pugesin ära koju. Uskumatu on ikka see, et ka keskööl on tänavad inimesi täis. Kuid mitte ainult üks või kaks peamist tänavat nagu Milaanos oli vaid ka kõik pisikesed tänavad. Inimesi on lihtsalt igal pool ja igal ajal. Tõeline suurlinn.