Elu nagu välismaal

Olen siin mõned päevad täitsa omapäi ringi uitanud ja pea on mõtteid täis. Proovin, kas kirjasoon on endiselt minus kusagil olemas.
Pühapäeva hommik. Mõtlesin,et teen ühe Milano pühapäeva. Jõin hommikuks vaid tassi teed ning sättisin juuksed korda ning panin hetke lemmikriided selga. Käekotti pistsin oma fotoka, juturaamatu (Kelly, ma ikka veel loen "The time travellers wife" . Ei saa midagi teha, et see raamat nii paks on ). Sipsti bussi peale ja linna. Hommikust sõin Reval Cafes. Kõht täis suundusin oma peamise eesmärgi poole : Tallinna Kunstihoone. Näitus Kölerist Subbini oli ootamatult ülerahvastatud. Alahindasin ilmselt eesti kunstinäitusi. Kohaga endaga meenusid vaid lapsepõlve mälestused, sest isaga sai seal väiksena palju käidud (lapsele tundus, et see oli palju). Näitus ise oli ... kena. Kahju, et eesti kunstil on lühikene ajalugu ning pildid kipuvad kujutama kas maastikke või on tegemist lihtsalt portreega. Itaalias nii lähedaseks saanud usuteemalisi teoseid polnud ühtegi. Sellisel hetkel mul on kahju, et eestlased pole usklikud. Olen täiesti veendunud, et just tänu usule on sündinud parimad kunstiteosed (arhitektuur, muusika, kunst). Inimestel on vaja midagi ebamaist ning üleloomulikku, mida kujutada ning mille nimel ennast ületada. See on ilus.
Koju tagasiteel suutsin siiski oma ilusa pärastlõuna rikkuda, kui bussis viibisid kaks selge pildita noort meest, kes ilmselgelt olid nii koduta kui ka rahata, mille eest saaks uue napsu osta. Kuid eelmine naps oli õnneks veel sees. Kahju, et Tallinnas ei pea sa sattuma kindlasse linnaossa, et sellised inimesi kohata. Tallinnas on neid kõikjal ning just on ühistransport meil see nö. nõrgemate inimeste liikumisvahend. Kahju.
Ei suutnud ma endale täna siiski Milanot pakkuda, aga päev siiski pakkus palju huvitavaid mõtteid ning iseendaga lihtsalt peab rohkem aega veetma.