Domenica

Tuvi kohtasin ka järgmisel hommikul koridoris, aga ilmselt alles peale kolmandat kohtumist hakkab ta mind teretama.
emaspäev,teisipäev,kolmapäev,neljapäev- kõik aeg olin koolis ja vist ka terved päevad. Hakkan asju ritta saama. Ametlikult võtan ainult kaks ainet, sest erialast midagi huvitavat pole ja arhitekruui saan ainult piiratud koguses võtta. Aga arhitektuuri tahangi ju võtta, sest konstruktsioonidega ma neid ei usalda olen ometigi ju milaanos, pean midagi loomingulist õppima. Aga peale nende kahe aine võtan veel aineid ( lihtsalt ei soorita eksameid ), sisearhitektuur, kaasaegse arhitektuuri teooria ja loomulikult käin igal vabal hektel itaalia keelsetest ahritektuuri ajaloo loengutes, mis on lihtsalt armsad ja keelele kasulikud. Aga kool mulle siin tõesti meeldib, sest hoolimata sellest, et kõik hiljaks jäävad ja kohvipausid on vägagi sagedased, on õppejõud rohkem hingega asja juures ja õpilased tegutsevad rohkem. Tundub et siin on tavaline kasutada tundide aega praktiliseks tööks, mis ka arendab tunduvalt rohkem. Meeldib,meeldib,meeldib.
Seega on praegu üsna tavaline, et lähen hommikul välja ja tulen alles õhtul koolist, mõni päev isegi alles 9 sest lisaks on meil ka itaalia keele kursused, mis ei tundu küll väga head, aga kasulikud siiski.
Reedese vaba päeva veetsin linnas hulkudes ja kauaoodatud tantsutrenni oodates. Valisin ühe mõnusa tantsukooli välja kodule lähedal, aga kahjuks olid hinnad liiga liiga kõrged ja minu pettumuseks ka tund kus ma käisin väga vilets. Hinnale kohe mitte vastav ja isegi kui oleks tasuta, vaevalt läheks uuesti, sest pettusin tõesti. Seega neid otsinguid pean veel jätkama.
Õhtune itaalia keele tund ja ühikast leidin eest nukra oriana, kellel lihtsalt ei olnud hea päev. Kurbuse lahedasime rummi ja koolaga ja tsiili poisiga rääkides lõuna ameerika probleemidest ja poliitikast. Öine tramm ja seni külastamata öölokaal. Taas pettumus. Aga ilmselt käisime ka Tallinna mõistes Terraariumis. Ja loomulikult tegid minu juuksed ka liialt probleeme. Õnneks olid meil seal mõned hispaania kamraadid kes silma peal hoidsid, aga väike kähmlus minu teemal ja mõned ebaviisakad lähenemiskatsed viisid lõpuks selleni, et mul soovitati oma juukseid varjata ja ära värvida. Tõesti oli ebameeldiv, aga ilmselt käisime taaskord valel peol. Igatahes lõpus hakkasid kõik kaklema ja tulime jooksujalul minema. Varahommikune jalutskäik koju ja pikk uni laupäeval.
Laupäeval lõunane hommikusöök ja pealelõunane külastuskäik fotomuuseumisse. Õhtune Happy Hour, mis nende mõistes tähenab, et lähed baari, maksad kuskil 6,7 eurot (oleneb kohast) ja saad ühe vabalt valitud joogi ja süüa nii palju kui jaksad. Siin kutsutakse seda Apperativoks. Seega tegime ühe kokteili ja sõime kõhud täis ja kobisime koju tuttu.
Täna sõitsime tunnikese rongiga väikelinna Bergamo, mis oli taaskord koht, mis tuletas meelde, et oleme siiski üliromantilises Itaalias, sest Milaanos on seda raske unustada. Jalutuskäik vanalinnas ja pühapäevane antiigi turg Bergamo peaväljakul ja parim cappuchino vanas armsas kulunud kohvikus ja küpsised ja kristallkaramellid vaateakendel tegid pühapäevast tõelise pühapäeva. Ning õhtul pääsesime taas söögi tegemisest, sest poole kolleegid olid meid õhtusöögile kutsunud, mis sobis ideaalselt. Rongiga Milaanosse ja metrooga poolakate juurde ja jälle kõht täis. Mis nii viga.
Pildid ka lähipäevil lubasid tulla.
Ja see on kõik.