Mercoledi

Täna nägin esimest korda halba ilma Milaanos. Kuna eile tegelesin kooli asjadega liiga ööni, siis hommikul kui ärkasin ja aknast ilma prillideta välja vaatasin,arvasin et on veel vara ja väljas on tavaline hommikune udusudumudu, aga tegelikult oli kell juba 9 ja õues oli kassikoera ilm. Ei uskunudki kohe, sest siiani on ainult päike olnud.
Kuna tahtsime minna Milaano-Roma jalgpallimatsile pileteid ostma, siis varusin kohe heaga palju aega, sest juba oskan nende asjaajamistega siin arvestada. Loomulikult müüakse pileteid ainult ühes teatud pangas ( kas saaks veel imelikum olla, et üks pank peab tegelema jalka piletite müümisega ) ja loomulikult saab igaüks ainult passiga endale ühe pileti osta. Kui tahad kellegagi kõrvuti istuda, siis peate mõlemad päeva vabaks võtma, hommikul passidega panka minema ja koos pileti ostma. Nii siis võttiski lihtsa jalgpalli(loomulikult pole see mats lihtne, vaid minu jaoks liigagi põnev) matsile pileti ostmine kuskil tunnike, kaks aega. Nii see aeg siin lähebki. Igatahes nüüd ootan pühapäeva ja natuke kardan ka kuidas selle terveks jäämisega seal tuliste fännide vahel on, aga proovin jääda märkamatuks ja valel ajal vales kohas midagi öelda.
Tulin tagasi ühikasse ja kaugelt juba nägin valvelaua klaasi taga midagi roosat. Ja lähemale jõudes nägin, et kas tõesti on teise Laura käekiri see, mis on ümrbikule kirjutanud Printsess Laura. See oli lihtsalt liiga naljakas. Kuna ma oma aadressile siin ei märkinud oma toa nime, siis pannakse see nime järgi minu võtme juurde, aga millegi pärast turvamees ei osanud eesti keelt ja ei teadnud et see kiri on mulle. Igatahes tõlkisin talle selle ära, noomisin,et ta aru ei saanud, kellele on kiri printsessi nimel ja ta lubas ennast parandada. Igatahes võite siis ümbrikule märkida Via F. Corridoni 22/708, 20122 Milano , kuigi see roosa ümbrik kaugelt juba helkimas oli ka liiga armas. Aitähh sulle Laura, tegid mu päeva kohe rõõmsaks. Ja väikestest asjadest ma rõõmu tunnengi. Ruttu kõht täis ja tahtsin tibuvihmaga kooli kõndida ja seda väikest armast vihma nautida ( Laura, isegi vihma oskan siin nautida ;) ), aga peale 10 minutit kõndimist olid mu jalad märjad ja külmad ja hüppasin siiski trammi peale :). Pean ikkagist alla andma selle põhjamaise karske naise mängimise ja endale saapad ostma.
Üks asi veel. Tegelikult kaks. Vanad inimesed. Eestis vanu inimesi nähes, tuleb pisar silma ja millegi pärast tundub, et kõik on neil kole. Siin on hoopis vastupidi, vahel lausa ütlen tänaval lihtsalt neile tere, sest neis nägudes on nii palju rahulolu ja head. Ja nad on nii kobedad, kuigi väga tihti näeb vanu inimesi ka koos hooldajatega liikumas, aga ikkagist liikumas. Ja kui trammis vahel natukenegi vanemale inimesele istet pakun, siis naeratavad nad armsalt ja vastavad, et nad ei soovi istuda. Mida ma küll omast arust mõtlen. Eile siis nägin kaugelt juba väga aeglaselt liikuvat vanahärrat, kui aga temast möödusin silmasin suurt punast kikilipsu tema kaela ümber ja korrektselt viigitud pükse jalas, imetlusväärne. Ja paarsada meetrit hiljem nägin vaevu kõndivad ja äärmiselt küürus olevat meest portfelliga taksose istumas. Ilmselt läks asju ajama. Nad lihtsalt oskavad rahul olla.
Teist asja praegu ei kirjuta, sest praegu tuli nii ilus rõõmus jutt.
Kas midagi oli veel?
Koolis on ühekordsed vanad aknad ja jalkapileti pani seifi, sest see on praegu nii oluline :)