Olen küll juba kaks nädalat ja peale siin olnud.
Koolis on nii,et kui lõpuks tundub, et segadused hakkavad otsa saama ja eelmise nädala veetsin kõik päevad tundides, siis mainin lihtsalt ära, et ükski õppejõud pole vähem hiljaks jäänud kui pool tundi. Ja kui esmaspäevane tund pidi olema 8-19, siis õpetaja lihtsalt teatas, et see on liiga palju ja toredam oleks tundi teha ainult 9-13. Mis siis ikka, itaalia võib seda endale lubada.
Isa käis siin, aga ainult päevaks. Sõime,jõime, käisime koolis, ühikas ja olime moodsad. Ja kui õhtul isa rongi peale panin, oli kõik korra kole ka, aga lohutas see, et koju minna ma ei oleks tahtnud ja siis ongi vist kõik korras.
Aga sellega head asjad ei lõppenud. Teisipäeval tulin just tunnist ja kasutasin traadita interneti luksusi kooli campuses, kui helistab kurikuulus tädi reedu viljandist ja teatab, et olen 11km kaugusel milaanost, et kus me kokku saame. Ma ei mäletagi, kas karjusin midagi kindlasti eesti keeles üle koridori või lihtsalt tegin alla, aga siiski oli kullakallis tädi poole tunni pärast kooli juures ja autoga, sest käsil oli neil euroopa reis, millest minu pere oli teadlik, aga üllatuse momendi säilitamiseks, minule keegi ei rääkinud. Auto jätsime kooli juurde ja võtsime metroo ja tegime standard vaatamisväärsuste paketi kesklinnas ja lihtsalt väga rõõmus oli. Natuke oli küll imelik, et veel väga palju ma linnast ei tea, aga eks andke mulle aega. Ja aet helistas ka veel ja see tegi veel veel rõõmsamaks päeva.
Aga nädal läks ruttu küll, sest esimesed tunnid olid põnevad ja kooli üritasin kõndida( see võtab kuskil 45 minutit) ja tagasi ka, et õppida rohkem tänavaid ja ümrustikku, aga kahjuks olen ainuke hull,kes viitsib kõndida, siis teen seda tavaliselt üksi.
Pidu peal oleme ka käinud ja peale eelmist reedet, kui teatasin 3 korda, et olen lesbi ja 4 korda,et ma ei ole rootsist ja see nädal lihtsalt iga 3 minuti pärast uut tutvustamist ennast suvalistele tolvanitele, otsustasime orianaga, et erasmuse pidudele me enam ei lähe.
Aga keele kursused hakkasid ka pihta ja trammis enam inglise keelt rääkida ei taha, sest piinlik on ja peaksin rääkima juba kohalikku keelt. Küll tuleb.
Ja peale väga mitmeid probleeme ja mõtlemisi, tuli internet lõpuks minu tuppa ja täna veetis õhtupooliku Kellyga arutades ja Kristiinaga naerdes ja tunduski, et tegelt on kõik nii nagu olema peab.
Ja homme hommikul lähen turule.
Ja see on kõik.
No comments:
Post a Comment