Ostsin endale kummikud.

Sest teine sajune ilm tuli kohe otsa,aga sellega ka lõppes. Reedel siis Milaano pärane kerge shoping: 3-4 tundi poodides ja olime ühel ostutänaval kõigest ilmselt 1 / 10 ära käinud. Raske kohe siin tead. Kummikud jalga ja kõht täis ja rongijaama minek, et Comosse sõita. Comost juba tuttavad Brasiilia kolleegid kutsusid meid peole ja me olime nõus. Rongijaama oli juba tavapärane jooksmine, sest esiteks lihtsalt kõik võimalikud süsteemid võtavad aega ( te juba ilmselt küll teate seda ) ja teiseks, venezuela kolleegid ei oska lihtsalt ajaga arvestada. Kodus veel vihastasid mu peale naljatades, et küll on ikka minuga raske, kõik peab aja peale käima ja kogu aeg peab lubama mingit kella aega. Aga näedsa, utsitasin küll neid taga ja lasin Danielal soomepoikaale helistada, et piletid ära ostaks ja ütleks, kus peatuses rong läheb. Ja nii ta tegigi, aga nagu ikka, ootas meid loomulikult rongis nelja piletiga ja meie jooksime ja jooksime ja naersime ja rong sõitis niimoodi nina alt ära, et oleks jõudnud isegi rongist veel möödagi joosta. Aga need kuradi soomlased ikka ma ütlen, poiss sõitis rahuliku südamega nelja piletiga comosse ja meie ostsime uued piletid ja jäime järgmist rongi ootama.
Comos oli nii palju õhku. Ja maja, kus brasiilia lapsed elasid ( koos hiina lastega ) oli suur ja mõnus ja pidu juba käis, sest oli kutsutud ka teisi comos õppivaid lapsi. Aga siiski selgus,et enamus olid rohkem ja vähem ja siiski rohkem imelikud ja niisiis õpetasin terve õhtu orianale eestikeelseid väga vajalikke väljendeid ( tahan pissile !). Ja peale seda, kui üks türgi tsurka minu käest 4 korda küsis, et kust ma olen pärit, ahhaaa eestist, kas tallinnast? jah,ma olen ühe korra tallinnas käinud. Ja nii 4 korda, siis otsustasime siiski magama minna. Hommikul magasime lõunani, sest nad kasutavad neid minu lemmikuid aknaluuke, mis lihtsalt suletuna hoiavad sind magavana. Päeva veetsime pargis järve ääres ja päike oli jälle tagasi soe. Õhtuks siiski koju ja isegi esimese rongiga, millega tahtsime. Õhtune kerge väljaskäik ja kaks saatuslikku kokteili, mis panid naelutasid mind pühapäeval voodisse ja ma ei tea, kas kujutate ette, aga mul oli isegi nii halb, et pidin loobuma oma kaua oodatust milano-roma mängust. Ja olin nii kuri, nukker,tige, aga oriana üritas pärast teha nägu,et tegelt ei olnudki nii äge mäng ja milaano ju niikuinii kaotas.
Täna olin aga juba vikstraks hommikul vara rongijaamas, sest ma kardan neid nüüd ja küsisin kolm korda, et kas ikka Binario 19 läheb rong Oligatesse ja proovisin mitte muretseda. Rongiga Oligatesse ja bussiga Briviosse ja seal oli esmakordne kohtumine Workshopis asjus: Workshop keskkonna mõjutustest hoonetele, hommikune tutvustav loeng ja ekskursioon ja pärastlõunane tööde jaotus ning meie grupp sai hooneks õnneks lossi, nii et põnev saab olema. Päev värskes õhus, inimtühjas imearmsas külakeses jõe kaldal lossiga kaunistatud ongi vist selline nagu ma tahaks, et mu kõik esmaspäevad oleks. Aga õnneks järgmised kolm on veel sellised.
A dopo.