Kilu ja leiba

Ei tea, kas see on kevad või mina või mööblimess või Milaano, aga eelmine nädal praktiseerisin oma eesti keelt, sest nii mõnegi lennuki pealt tuli maha tuttavaid nägusid. Alles see oli kui ema siin käis ja veetsime väga mõnusad päevad nii Milaanos, kui ka tiiru käies Veneetsias kui ka Comos. Oma aguli poiss Argo saabus juba puhta ammu ja oma ühikat tutvustasin talle vihma eest varjudes ja veini saatel. Kui Janar esmaspäeval rõõmsana ühikasse jõudis, olime meie Argoga juba alustanud (veini joomist). Nii need mõned päevad siin möödusidki, suure kambaga õhtut kuskil väljas süües, päeval linna tuuri tehes ja pargis taguotsaga muru katsudes. Ainukesed kes alt vedasid, olid ilusad ilmad. Üldiselt on meil siin juba pikka aega ilmaga jama, kord sajab vihma ja on külm ja siis otsin jälle kleidi kapist. Aga kolmapäeval saabus isa ja rõõmu tuli juurdegi. Nagu ilmselt juba aru saite, siis koolist oli mul palgata puhkus. Kaks päeva kuulsat mööblimessi, mis oli taas ülerahvastatud ja teise päeva lõpuks sain aru, et tegelt kõik mööbel ongi ühte nägu. Õhtud veetsime isa ja tema töökaaslasega kuskil mõnusas restoranis hulga veini juures ja üldiselt oivaliselt süües. Aga seda ma ka nautisin, sest nagu me naersime, isa lahkudes hakkavad jälle kuiviku ja viineri päevad, nii et tagasi ma ennast ei hoidnud. Reedel oli meil vaba aeg ja ka ilm lubas natuke vabamat liikumist. Jalutuskäigud, raamatupoed, jäätis ja isale üllatuseks külastuskäik habemeajaja juurde. Isa on juba ammu mulle rääkinud, kuidas vanasti sai ikka habemeajaja juurde minna ja kui mõnus see kõik oli. Milaano on oma kõikide traditsioonidega ka säilitanud pisikesed sellised salongid. Kõik oli vanaaegne ja mõnus ja isa vast olekski sinna mugavasse tooli jäänud. Kogu see protseduur oli nii peen ja aega nõudev, et kogu bussitäis naisi oleks selle ajaga endale jõudnud keemilised lokid teha. Aga lahe oli vaadata. Lõpupidu väga heas restoranis ja minu lumelaud kaenlas nii see isa jälle läinud oligi. Õnneks jäi mulle veel nädalavahetus sellest kõigest toibumiseks ja nüüd olen jälle koolilaps, kuid mitte kauaks, sest nädal toob endaga kaasa tavapärast liiga tihti juhtuvad pühad Itaalias.

Igatsen laste naeru ja kilkeid.