Monokulm

Lõpuks ometi on käidud ära ka nüüd siin linnas alternatiivmuusika peol, mida ma olen juba oodanud piisavalt kaua. Milaanot külastanud Argo abiga sain siin mõned uued telefoninumbrid mobiili ja tema tüdruksõber nimelt elab siin. Reedel siis olingi kutsutud nende Gulia sõpruskonna koosviibimisele. Lipsude ja veidrate päikeseprillide teemal nautisime apperativot vabas õhus Corso Sempionel, sest isegi õhtud on nii soojad, et kõik jakid võin kuldsesse börssi müüki panna. Gulia nimelt õpib siin kunstiülikoolis ning seega oli seltskond ja õhkkond tavapäraselt vabam ning lahedam. Hiljem suundusime pisema kambaga siia ühikasse kiirele Vana Tallinnale ja siis pidusse. Pole ka ime, et ma pole omal käel nendel pidudel käinud, sest meie külastatud peokoht asus linnast väljas lennujaama taga pargis ja sinna ilma autota saabumine on välistatud. Pole siis ime, et nad napsitanud peaga kõik rooli keeravad. Hoone oli pisike ja pool pidu oli õues pargis ja näod seni nägemata. Hüppasime ja kargasime ja peaaegu keegi ei tahtnud isegi teada saada kust ma pärit olen ja nii olimegi kodus alles 5 ajal. Aga Guliale suur aitähh ja juba harjutan uusi tantsusamme.

Kui juba ebatavaliste pidudega see nädalavahetus algust tegime, siis laupäevaks oli meil menüüs pidu trammis. Üks tuttav pani trammi kinni ja nii info levis ja levis ja kokku meid vast oligi 30-40 inimest. Kuna kostüümipidu oli ja mee olime orianaga laisad ja niikuinii oleme ju niivõrd sarnased, siis riietusime ennast kaksikuteks ja olime kordamööda mõlemad eestist või siis venetsueelast. Teised patsiendid olid nii kohalikud kui ka rahvusvahelised. Kolm tundi linnale tiire peale tegime ja lõpuks olidki kõik inimesed liialt alkoholi tarbinud, et tohderdasime kõiki kes abi vajasid ja lõpuks olime meie ennast rahulikuks tohterdanud ja läksime hoopis koju.
Nüüd aga näen silmis vaid itaalia keelseid termineid, mis vajavad ära õppimist.