Toskaana päikese all

Maipühad ja Estonian air ja nii isa jälle rõõmsa näoga Milaanos oligi. Seekord oli eesmärgiks lihtsalt puhkamine ja mängimine. Järgmisel hommikul olidki kompsud juba rendriautos ja mina kahe kaardiga kõrvalpingil ja nii me siit Milaanost põgenesimegi. Eesmärke ja sihtpunkte meil ei olnud, vaid umbkaudsed suunad ja ähmased soovid. Peale paart tundi mägedes süda mahaks ajades ja Itaalia kaardiga lähemalt tutvudes sain aru, et tegelikult enamus Itaaliat on kaetud mägedega. Ma vist mõtlesin,et kui Eestis on mõned künkad ja üldjuhul näeb teise riigi otsa välja, siis ka ülejäänud riigid peavad sellised olema. Aga Itaalia ongi üks suur mägi. Esimesel päeval ajasimegi väikestel mägiteedel endal süda pahaks ja jõudsime mereni välja. Kümneid kilomeetreid vanast sadamalinnast Genovast mööda rannikuäärt lõuna poole leidsime kandi nimega Cinque Terre ( viis maad ), mis koosnes viiest muinasjutulisest väikelinnast mere kaldal ja milledeni jõudmiseks pidi hulganisti mägedes sõitma (ajalugu ütleb, et enne autoteede rajamist mägedesse, pääses ühest linnast teise vaid mereteed pidi ). Tõelised vaatamisväärsused! Soovitan sinna minna siiski rongiga, nii pääseb ühest linnast teise lihtsamini ja kiiremini ja süda ei pea ka läikima ajama. Esimesel õhtul pidime tunnistama, et ööbimise leidmisega ei lähegi nii kergelt,tegemist oli siiski ju pühadega. Aga lõpuks imekombel leidsime väikelinnas nimega Carrara üsna kummalise ööbimiskoha, mis siiski õhkas isikupärast ja vanast mööblist ja ka uni oli hea. Enne loomulikult maitsev söök ja veel parem veinivalik. Järgneval päeval vaatasime ka päevavalges, kuhu me siis jõudnud olime. Tegemist oli armsa väikelinnaga, mis omab marmorikaevandust, mis toimis juba Rooma ajal ja kust ka marmor saadi Michelangelo tarbeks, kui ta otsustas Taaveti valmis koksida. Ja hommikukohvi kohalikus kohvikus juues, tutvusime nii mõnegi kaevanduse töötajaga ja nii me nende kulul hommikul kell 10 punast veini jõimegi ja järgmine kord nendega ka kaevandusse lähme. Aga sellises väikelinnas meenus mulle jälle Itaalia tugev ajalugu, romantilisus ja vabameelsus. Milaanos elades olen selle juba unustanud. Teisel päeval jõudsime välja linna nimega Lucca (kuskil 20 km Pisast põhja suunas) ning ööbides vanalinnas tähtsa väljaku ääres lisas vaid romantikat ja Itaalia võlu. Pühapäeval tegime küll nalja,et sõidame vaid Pisast kiirelt mööda ja teeme aknast kiirelt pildid aga tõesti ootamatult oli see kõverik tornike meie kõrval ja nii ei jäänudki muud üle, kui kinni pidada. Pean tunnistama, et tegelikult oli Pisa torn isegi uhkem , kui ette kujutasin, aga turiste seal ümber oli küll täpselt nii palju kui arvasin. Tegime siis kiirelt ringi ümber torni ja ruttu tagasi autosse. Pealelõunat avastasime enda jaoks imepisikese linna merekaldal ning sealt ka merekaldal asuva hotelli. Parasjagu jõudsime veel pealelõunast päikest võtta ja tiiru ujumaski käia. Kui üldiselt ma ei salli merekalda hotelli, siis kuna tegemist oli nii pisikese linnaga ja vaid mõne hotelliga mere kaldal, siis seekord nautisin rõduaknast tulevat merekohinat õhtul uinudes. Esmaspäeval oli ees raskem autosõit, sest pidime lõpuks ju ka tagasi sõitma. Õhtuks Milaano ja mõnusa lõpupidu hea õhkkonnaga restoranis. Veini sai küll nende päevade jooksul piisavalt ja rohkemgi joodud, aga see see Itaalia juba kord on. Toitudest rääkimata. Ilmselt praeguseks on minu magu juba kolmekordistunud. Täna panin isa prouaga bussile ja koduteel tavapärane silmade märgamine. Aga lennukile ei oleks tahtnud ka minna. Mul on ju veel terve Milaano. Silmad kuivatatud jätsin kleidi selga ja vuhisesin vilistades läbi sooja Milaano rattaga keeletundi ja õhtuks oli juba kurbus unustatud. Aga igatsus on ikka.