Ebaõnnestunud päevad.

Pahad päevad. Teate küll ju neid. Eiei, mitte neid mis ainult naisterahvastel on, vaid ikka neid kui tundub, et kõik kohe veab viltu ja midagi ei õnnestu. Minul tundus, et neid ei olemas või vähemalt minuni need ei jõua. Täna olin sellele lähedal.
Peale kahte päeva ja ühte ööd õppimist (itaalias muudkui mõtlesin,et kui ükskord eestikeelsed õppematerjalid kätte saan, siis ainult õpikski, sest see on ju nii lihtne kui kõigest aru saab-tegelt nii lihtne polegi) ja endiselt poolunise peage kooli minnes suutsin enne tööd veel kõigi inimeste käest küsimusi küsida ja seletusi nõuda, kui äkki korraks kõik nagu peatus ja üks kolleeg küsis " Laura, kas sa ikka tead ju, et kontrolltöö on õppematerjalidega koos". Pimbeli pomblei Laura seda ju ei teadnud. Ja kontrolltöö kirjutasingi õppematerjalidest maha, sest nii oli ette nähtud. Ja teine töö, mille pärast juba nädala olen painajaid näinud (eiei, ärge arvake, et ma olen see inimene, kes kõike hinge võtab ja läbi elab), vot selle õppejõud ei ilmunud lihsalt kohale. No kena lugu küll. Ja siis peale 9 tundi Tallinna Tehnikaülikooli tundides viibimist suutsin ühe noormehe abiga oma elu esimese avarii TTÜ ringi peal teha. Ja kui Kelly on rääkinud, et äkki just avariid tehes ongi võimalik oma unelmate meest kohata, siis minu unelmate mees oli tavaline sitapea. Nimelt sõitis ta mulle ette, mina sõitsin talle kergelt kriimustades sisse ja kui autost väljudes üritasin tema rahustamiseks nalja teha, siis tema otsustas mind sõimata ja teatades,et tal on kiire, soovis et ma ennast süüdi tunnistaks ja ta saaks ruttu ära minna. Aga minul polnud põhjust ja politsei saigi kutsutud. Peale avariid ja sõimu siis olngi vist shokis, sest mäletan, et kõndisin kaks ringi ümber auto ja ei suutnud meenutada, kuidas ja kes kellele otsa sõitis ja kust kohast auto peaks katki olema. Nüüd tundub see naljakas, aga sellel hetkel ma lihtsalt ei suutnud meenutada ja ei saanudki enam aru kes on süüdi ja kes minna. Politsei oli naljasoonega noormees ja peale lapseliku joonise joonistamist ja seletamist teisele autojuhile viimane siiski ei suutnud aru saada, milles on tema süü (tsiteerin:" Aga kui ma peateel sõitsin, siis seda teist autot(minu autot) lihtsalt ju ei olnud"). Aga peale seda kui politsei ütles, et liikugu peateel 100 km/h auto, olgu juht joobes, tagurdagu, parkigu, pesku autot või tulgu või jalgrattaga, peateele siiski ette sõita ei tohi. Mees oma süüd ei tunnistanud, pani lihtsalt allkirja ja lubas edasi kaevata. Nonäed Kelly, lihtsalt sitapea oli.
Aga peale tantsutrenni ja klaas tintot sain aru, et see halbade päevade värk ei ole ikka minu ala. Kontrolltööd peale naersin ja pakkusin ka teistele nalja ja veel rohkem ükskõik oli mul sellest avariist, sest sai aru, et see mees peaks pigem õnnetum olema, et ta lihtsalt selline külm,enesekeskne ja egoistliks sitapea(juba kolmas kord ütlen eks) on. Aga naljakas oli.
Niisiis, kui teil on halb päev,siis otsige kõik halvad momendid üles, naerge nende üle ja mina kahetsen nädalavahetusel igatahes oma esimest avariid tähistada.
Head ööd Nõmmelt.