Nii,nüüd juba siis nädal aega vähemalt olen kohutavalt närviline. Pea on mõtteid ja kohustusi täis ja kohati tundub, et suhelda ma inimestega üldse enam ei oska. Andke mulle kannatust, olen sellest kõigest teadlik ja tegelen sellega. Ja siis täna sattusin koolis ühe meeldiva noormehega vestlema ja tuli juttu koolikohustustest. Ta ütles nii selgelt :" Kool,töö,sport ja eraelu. Seda kõike on liiga palju meie koolikohustuste juures. Hea on, kui nendest kahega jõuad tegeleda". Ja siis kui keegi teine oli ka selle välja öelnud, lõi ka minu pilt selgeks. Seda kõike on liiga palju! Minul on sellest nimistusest kolm. Alles paar päeva juhtusin mõtisklema sellele, et millal mul siis eraelu jaoks aega peaks jääma. Ja täna sain aru, et seda ei jäägi ja pole midagi parata. Pigem olin vist hetkeks isegi rahul, et suudan neist kolmega tegeleda. Mulle nii meeldis, et keegi mulle selle välja ütles, et seda kõike on lihtsalt liiga palju ja see on normaalne, et kõigele mind ei jagu. Ehk minu närvilisuse ja kannatamatuse põhjust ongi selles, et tahan seda kõike. Aga nüüd peatun hetkeks ja saan aru, et kõik asjad vajavad ohvreid ja kõiki asju ei saagi.
Kannatust, Laura, kannatust. Kõigele on oma aeg.
No comments:
Post a Comment