Ootused

Mul on kombeks sünnipäevadel teha nägu, et mind ei huvita, ma ei taha teada ja tahaks kuhugi ära kaduda. Aga tegelikkuses pole see nii. Kas on egoistlik tahta olla eriline? Mõtlesin täna, et enne ei hakkagi ma ennast hästi ja kindlana tundma, kui ma pole enda vastu aus. Ma tahaksin olla eriline,kas te ei tahaks? Või kust ma võtan selle egoistlikkuse? Mitte, et ma tahaks osata nõiduda, olla kuulus või võita Nobeli preemiat, aga tahaks olla natukene eriline oma lähedastele ja saada tähelepanu osaliseks. Tegelikult salamisi mulle meeldib mu sünnipäev, mulle meeldib saada tähelepanu ja olla tähelepanu keskpunktis. Aga miks ma seda eitan ja peidan ennast kuhugi taha? Sest mul on ootused, mul on ootused inimeste suhtes, olen enda peas välja mõelnud, mis moodi ma tahaksin, et asjad oleksid ja mis moodi peavadki olema. Need ongi need koledad ootused ja siis ma pettun ja pettumises olen ma väga hea. Ehk peidangi ennast, et mitte pettuda. Ja usun,et mul ei ole see ainult sünnipäevagi nii, ilmselt väga paljude asjadega. Aga ootuseid ei tohi olla, ootustega jagame oma peas inimestele rollid ja sündmustele aja ja koha. Aga kõik juhtub nii ja siis kuidas peab juhtuma ja nii ongi ehk põnevam ja absoluutselt puudub põhjust pettumiseks. Olen aus enda vastu, ootused tuleb selja taha jätta.
Aastaga olen väga palju õppinud ja ilmselt kõlab see nüüd vanainimeselikult, aga lõpuks hakkan ka aru saama, kui palju on inimesel õppida ja kui palju ma juurde saan iga päevaga. Tahan olla siiram, tahan julgeda rohkem olla mina ise ja tahan osata natuke rohkem lasta asjadel lihtsalt minna. Aga ma saan seda ise oma käitumises muuta. Sest inimesi muuta ei saa, saab muuta inimeste käitumist!
Niisiis luban ise olla endale homme eriline ja lubada endale rohkem enesekindlust. Panin küünlad põlema, hea muusika ja hakkasin kooki küpsetama ja varsti avan ka veini. Sest mulle meeldib nii ja ma võin seda ise ju kõike teha ja saavutada, ootamata teistelt midagi.
Aga unistus on ka, et ükskord on kõik minu kallid inimesed minu sünnipäevalauas koos. Isa ja ema suudavad sõbralikult vanade aegade üle naerda, Sten kingib tädi Laurale enda korjatud lilled, Liis aitab kooki teha, Kerli ja Milara kammivad lokke, Kristiina õpetab lastele numbreid, Kelly mürab lastega, Aet aitab lauda katta, Sirli mängib klaverit, minu kallid tädid valivad veini, Mihkel ja Priidik arutavad uut ehitusbuumi, Inga maalib pilte, Allan teeb lastele nalja ja vanaemad on kogu aeg südames kaasas ja neid inimesi on veelgi. Ja mina arvasin,et mul pole unistusi.