Veneetsia seekord.

Pean hakkama tihemini kirjutama, sest mõned mõtted jooksevad siiski peast välja.
Teisipäev ja kolmapäev olid mõlemad laisad päevad, kõik inimesed olid vist mõtetega juba vabades päevades nädalalõpul. Teisipäevane üllatusesineja oli koputus ühikatoa uksele ja rõõmsameelne eesti tüdruk Karin ukse taga. Elab kõigest korrus ülevalpool ja olevat liftis kellegagi kohtunud, kes teadis, et toas 708 elab blond tüdruk eestist nimega laura ja siis tuli asja uurima. Mõnus lobisemine eestimaa keeles ja teistest tagarääkimine eesti keeles liftis oli mõnus vaheldus ja turgutus.
Teisipäeval ajasin asju. Orianal oli kolmapäeval sünnipäev ja tahtsin kuidagi talle head meelt valmistada, sest ta oli pisut nukker, et esimene sünnipäev kodust eemal. Otsisin internetist mõned sushi kohad, mis pakkuvad seda nn.happy hourit ( ostad joogi ja sööd nii palju kui tahad) ja käisin kaemas ja vabalt loomulikult itaalia keelt rääkimas. hahaaa. Leidsin armsa koha ja panin laua kinni. Kooli minnes jätsin valvelauda potilillega kirja Orianale, et õhtul olgu 18.45 valmis. Ja oligi minek. Oriana oli väga õnnelik ja olin ka mõned hispaanlased kohale kamandanud. Jõime kokteilid ja sõime siis piiramatul hulgal sushit ( kuigi need siiski olid väiksed ja valik väike, oli see siiski midagi sushi sarnast). Pärast magusad pannkoogid Naviglis ja tulime kogu kambaga ühikasse. Õlled ja kell 12 tõin toast koogi välja ja laulsime nagu kord ja kohus ja mina kinkisin Orianale sünnipäevaks villased sokid, mida ta kunagi elusees näinud polnud. Õpetasin kuidas ta neid kasutama peab ja ise olin oma kingiga rahul.
Kui lõpuks asjad pakitud sain ja magama sain, pidin juba ärkama. Nimelt olid meil neljapäev ja reede pühad ja otsustasin kuhugi sõita. Üks austraalia plika ja kaks hollandi poissi olid ka nõus ja põrutasime neljapäeval varajase rongiga Veneetsiasse. Ööbisime Veneetsia kohta uskumatult odavas kämpingus ( mis oli küll 20 minutit Veneetsiast ja hirmus külm, aga mitte väga hirmus ). Esimene päev tegime turistitüüpi pea laiali jalutamist ja pildistamist. Praegu on käimas Veneetsia Biennalle ja otsustasime kaks järgmist päeva sellel pühenduda. Veneetsia on küll ilus ja armas, aga see kaob kuidagi ära, kui pead võitlema teiste turistidega ja ei saa isegi omas tempos tänavatel liikuda. Samuti sai ahistavaks väga kitsad tänavad ja liikumistee piiratus sildade ja kanalitega. Biennalle oli praegu kaasaegse kunsti osas ja toimus kahes asukohas, Arsenale (vana sõjalaeva tehas) ja Giardini (suur park vabas õhus). Teise päeva veetsime peale tervet ööd külmetades (sest austraalia plika osutus siiski üsna väljakannatamatuks ja ta nõudis öösel magamist lahtise aknaga, seega külmetasime kringliks ennast) Arsenales, mis koosnes rahvusvaheliste kunstnike tööde väljapanekust, mille läbimiseks meil kulus ligi 4 tundi. Linna peal olid avatud ka väikegaleriid erinevate riikide väljapanekutega ja otsustasime ka Eesti galerii üles otsida. Loomulikult oli see keerulises ja üsna peidetus kohas, aga üles siiski leidsime. Marko Mäetamme üsna veider väljapanek ja üks eesti tüdruk seda seal valvamas. Kerge jutuajamine eestimaises keeles ja loomulikult selgus ka,et just Katrin Vaga oli sinna tulemas ja tütarlaps tahtis talle vastu minna, seega valvasin suure hoolega üksi galeriid oma 10 minutit. Väikeriigi mõnud: usaldus ja äratundmisrõõm välismaal on suur. Peale tervet päeva kaasaegset kunsti olin kuri kogu selle jama peale ja nende kunstnike peale, kes pidasid ennast kunstnikeks vajasin midagi klassikalist. Seega lausa pidin minema veel Accademia galeriisse, mis omab Veneetsia maalikunsti paremikku läbi ajastute. Vaesed hollandi poisid tulid siiski ka minuga kaasa, kuigi olid ammu juba kunstist tüdinenud. Aga rahulik 2 tunnine jalutuskäik tõelise maalikunsti vahel rahustas mind siiski õhtuks maha.
Kolmas päev, jälle kunst. Käisime Biennalle teises osas, Giardinis. Mis koosnes kuskil 15-20 hoonest, mis igaüks kuulus mõnele riigile ja hoones sees oli selle riigi poolt esindama valitud kunstnike tööd. Taas kaasaegne kunst, aga kuidagi rahulikum ja mõnusam. Meelde jäid paremini Hispaania fototööd ja Prantsusmaa läbitöötatud tervikprojekt teemal Maha jätmise kirjad naistele. Päris kõike me läbi vaadata ei jõudnudki, sest pidime rongile jõudma.
Biennalle oli mõnus tegelikult ikkagist, kuigi eelistaksin tagasi tulla mõni teine aasta, kui käsitletakse arhitektuuri või tantsu. Aga tõeline kunstimaraton oli siiski vahelduseks ja kogemuseks midagi uut. Ja ilmselt Veneetsiat jään mäletama pigem Biennalle poolest ja kohutavate turistide hordide poolest, kahjuks mitte rahu, ilu ja maagilisuse poolest.
Üks asi veel. Eestis tänavatel liikudes tunnen väga tihti kaastunnet vanemate inimeste pärast, kuid siin mul on kahju nn.tsurkade (tumedamapoolsed inimesed)pärast, kes tänavatel müüvad roose, vilkuvaid mänguasju või helikoptreid. Kuidas nad küll hakkama saavad?