Ivo Linna

Nagu uudistes juba rääkis, siis käisin väljamaal. Oriana läks samal päeval ja samal ajal Barcelonasse, nii et tegime kodus piduliku söögi teemal külmkapp toidust tühjaks ja pudel veini ja hakkasime säetama. Vihm ja segadused bussiga ja pikk check ini järjekord ja nii palju oli kohmitsemist, et ei jõudnud enne lennusõitu kartmagi hakata, kui maha istusin ja boardingut ootama jäin. Õnneks istusin kõrval kaks itaallast, kes iga väiksema lennuki jõnksatuse peale ütlesid mulle rahulikul häälel, et see on vägagi normaalne ja kõik on suurepärases korras. Aga õnneks olin Krissu ootamisest nii põnevil, et väga palju karta ei viitsinudki. Juba lennuki maandudes olid suunurgad muudkui kõrvuni ja tormasin väljapääsu suunas. Ja seal ta siis oligi oma armsa sildi ja lõbusa naeratusega. Ja mina olin jahmunud ja keeltega segaduses ja ei osanud alguses midagi öelda, aga õnneks saime piisavalt palju kallistada, mis oligi parem. Hüppasime rongi peale ja sealt takso peale ja olimegi Krissu nädalases kodus ( seal linnas,kus ta tööl käib ) ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja mõtlesin juba,et jutt ei saagi otsa. Õnneks rääkisimegi ennast magama,aga siis oli kell juba öö ja juba varsti pidime tõusma. Krissu oli eeskujulikult mulle võileivad ja koogid lõunaks valmis pannud ja pani mind bussi peale, et ma Londonisse kenasti jõuaks ja ise läks tööle nagu korralikud emad ikka. Buss ja rong ja metroo ja seal see London oligi : külmem, suurem, inimesi pungil ja inglise keelt täis. Kohustuslik Thamesi jõgi ja Trafalgar Square, kust ma eest leidsin tasuta sissepääsuga National Gallery. Mõnus hommikune jalutuskäik maalide vahel aastast 1200-1900, kuid siiski oli kogu Gallery liiga suur ja enamus aja käisin kannul algkooli laste rühmal ja istusin nende lähedal ja kuulasin, mida nad asjast arvavad. Armsad olid. Van Gogh Päevalilled nähtud tammusin Buckingham Palace eest mööda ja läbi Hyde Parki juba tuntud Oxford Streedile, et vaadata mida nad seal poodides pakuvad. Kuid kui mina siiani arvasin,et Milaano on kallis linn, siis Inglismaa on ikkagist peajagu üle. Õnneks püsis mõistus peas ja rahakott kotis ja midagi hullu ei juhtunudki. Õhtuks jalutasin Krissule rongijaama vastu, tegime lähedal asuvas baaris õlled, jätkasime poolelijäänud jutte ja läksime sujuvalt rongile, et nüüd siis sõita Coventrysse, kus elab Kristiina nädalavahetustel ja kus Jef elab ja koolis käib. Jef oli vanematega Birminghamis ja vanemad oli just parajasti Eesist tatart toonud, mida me siis hoolega kohe sõime. Ja kui lõpuks ära hakkasime väsima, tuli Jef koju ja saime uue jutuhoo sisse. Ja nii kui ma silmad kinni panin, ärkasin juba Jefi naeru peale teises toas ja juba oli varahommik. Kuna Kri rääkis midagi minu sünnipäevast (vist sonis) ja tahtis midagi teistmoodi teha, siis oli meil kaheks päevaks üks kenake parempoolse rooliga auto ja autojuhiks juba teada-tuntud Jevgeni.Aga minul oli meel rõõmus ja üllatunud olin ka.Alustasime matka Jevgeni ülikooli külastusega, sealt edasi Stafford ( Shakespeare sünnikoht ) ,õlu ja vein ja järgmised külad jne,jne,jne väikesed linnakesed ja õhtuks Cardiff (mis on juba Walesis). Kõik võimalikud viidad ja sildid olid kahes keeles ja walesis räägitav keel sarnanes 4 korda rohkem poola keelele, kui inglise keelele. Leidsime kohaliku peotänava ja kella kaheksaks õhtul olid kõik kohalikud ennast juba erinevateks loomadeks joonud ja see oli lihtsalt nii kole. Meie sõime, jõime veini, jõime õlut, naersime inglasi ja mõnus mõnus oli. Kui Itaalias esimese vähemagi jahedama ilma peale otsivad kõik sulejoped välja, siis Inglismaal, kus on tunduvalt külmem, käisid kõik särgi ja kingade väel ja paljastest paksudest kintsudest rääkimata. Üsna veidrad on nad seal ikka. Õhtuks kobisime hotelli Cardiffi lähedal. Järgmine päev sisaldas väikest shoppingut Cardiffis ja järgmiseid pisikesi walesi imearmsaid linnakesi. Lõpetuseks väike armas Bathi linna, kus tegime kohvid ja koogid ja kõik oligi nii rahulik ja mõnus. Jevgeni viis meid õhtuks autoga Harlowsse ja ise kimas veel tagasi Coventrysse. Meie veel rääkisime kõikidest võimalikest mõtetest oma peas ja kõikidest võimalikest maailma asjadest. Meel läks juba vaikselt kurvaks ja kui hommikul kell 5.20 ärkasime, kri minuga lennujaama sõitis ja siis mu sinna jättis oli korraks ikka päris kurb. Alles see oli, kui me tundides naersime ja enne arstivisiidile minekut koridoris keerutasime ja nüüd on kõik maailmas laiali (kelly veel erakordselt kaugel). Aga Kristiina on seal tõeline hakkaja ja kohe uhke mõelda. Õnneks oli Milaano soojem ja päike paistis ja nunnu ja pealelõunane jalutuskäik Hiina supermarketisse tõi tuju pisut tagasi ja ega need kallid tegelinskid ikka niisama lihtsalt ära ei kao, mis siis et kaugel on. Aga kõik oli superhüper mõnus ja sellised asjad teevadki elamise rõõmsaks.