Sünnipäevalaps võta veel üks naps.

Uhhuuhuu. Mis siis oli. Teisipäeva õhtul tabasin Inga Skypest ning kuna ka tema sünnipäev on millegipärast alati samal päeva kui minul, siis andis helget nõu midagi teisiti teha ja miks mitte minna Duomoga seda tähistama. Võtsin sõnasabast kinni ja peale keskööd kamandasin Oriana toast välja ja tema muidgui mängis nagu ta ei teaks, et mul sünnipäev on ja pärast oli kuri, et mina mingi plaani välja mõtesin,sest see ei pidavat olema sünnipäevalapsele kohane. Aga minu jaoks vahet ei ole ja oluline oli see, et ta minuga kaasa tuli. Niisiis läksime kell 1 Duomo ett, panime oma linakese ühe ääre peale, küünlad põlema, saiakesed kotist välja ja avasime veini. Oodatud vaikuse ja hämaruse asemel olid hoopis väljakul tänavakoristusmasinad, keegi tegi kuski ühes nurgas filmivõtteid ja teises nurgas värviti väljaku pinda, aga need tegidki asja veel naljakamaks. Erinevad tsurkad möödusid ja üritasid jutule saada, aga õnneks nüüdseks oskame juba itaalia keelt pisut ja saame alati teeselda, et inglise keelt ei räägi. Igatahes seal see Duomo oli ja vaevalt,et seda võimalust mul veel tuleb. Magama sain kolme ajal ja kui hommikul kell 6 telefon helises tegin kõik,et mitte rääkida, aga kui see helin ei lakanud, siis loobusin ja vastasin ja teisel pool oli Kelly, kes oli maailma rõõmsama häälega ja üritas mulle selgeks teha, et sünnipäeva ei tohi maha magada. Rääkisime veel millestki, aga seda ma enam ei mäleta, sest ilmselt olid silmadki mul veel kinni. Aga meele tegi rõõmsaks ikka. Juba normaalsemal kellaajal hommikul helistasid Liis ja Sten ja laulsid mulle kenasti sünnipäeva laulu, kuigi steni häält väga i kostnud. Ka isa helistas, mis tegi korraks hääle mul värisema, aga 22 peab ikkagi juba suure türduku vanus olema.Kobisin kooli paariks tunniks ja tegin näo, et mul on tegelt sünnipäev märtsis. Lõuna ajal tulin koju ja alt valvelauast sain suure potilile, mille minu armas pere oli saatnud. Tõeliselt uhke. Proua venetsueelaga valmistasime lõuna ja jõime veini.Ta küsis viisakalt kingi kohta, et kas meeldis ja mina ei saanud aru, mis kingist ta rääkis, sest leidsin ukse alt küll hommikul tema kirja, aga kinki polnud kuskil näha. Niisiis oli ta kell 4 öösel mulle kingi ukse taha sokutanud, et ma selle hommikul leiaks, aga ühikaelu on ühikaelu ja keegi oli selle enne mind omastanud. Ja Oriana vihastas piisavalt ja hakkas kohe kõiki ettejuhtuvaid läbi kuulama ja tegi liftidesse kurjatoonilised kirjad, aga siiani pole keei ennast üles andnud ( ilmselt keegi ei mäleta tavaliselt pidudest midagi). Peale lõunat taas kooli ja juba tõsisem töö õhtul kell poole seitsmeni, mis juba pani pea valutama. Aga õnneks helistasin pärast järjest kohe Puustusmaa ja Aet ja sain taas naeratuse tagasi näole. Aga tore oli, et paljud kallid helistasid ja ennast mulle meelde tuletasid ja loomulikult oli ka üllatajaid, kes piirdusid orkuti õnnitlustega, kuigi mul sünnipäeva seal enam näha pole. Aga eks igaüks vastutab ise enda eest.
Kodus vahetasin riided ja läksime miss venetsueeladega sööma, sest me polegi veel restoranis käinud korralikult. Sõitsime Naviglisse, kus on palju restorane ja kohvikuid. Oriana oli meeles pidanud, et nägime üht toredat restorani ükskord, mis meile väga meeldis ja sinna läksimegi. Mõnus itaalia õhkkond, pitsaahi ja majavein. Pugisime kõhud hoolega täis ja väga mõnus oli, sest olin juba unustanud kui mõnus siiski on väljas süüa. Veel magusad pannkoogid juba tuttavas kohas ja trammiga koju tagasi. Plikad tahtsid koju minna, sest järgmine päev oli neil varajane äratus ja ega minagi rohkem ei soovinud päevalt. Liftis teatasin ,et lähen ka üles, et oriana käest fotoka juhe võtta, aga kui oriana toa ukse lahti tegime, oli seal liiga palju inimesi. Tõeline üllatus. Poolakad, hollandlased, brasiilia, peruu ja tuba täis õhupalle ( iga õhupalli peal oli erinevas keeles palju õnne = 44 õhupalli = 44 keeles õnnesoov )ja tort küünaldega laual. See oli tõest viimane asi, mida ma oleksin oodanud. Vaesekesed olid seal juba kaks tundi oodanud, sest meie lihtsalt uimerdasime ja plikad ei tahtnud mind kiirustada ka. Aga hea meel oli mul siiralt ja veel naljakad kingitused. Jõime veini, sõime kooki. Aga mingi hetk pidid mitte ühikaelanikud lahkuma ja pakkisime oma laada kokku ja kobisime magama. Siiski pean tunnistama, et päev oli tore ja täis üllatusi, kuigi hommikul ei olnud Henrit ja Mihklit punaste nelkidega kooli juures luuramas, peret kallistamas ja muid rotte üllatusi tegemas. Aga siiski aitähh teile, kes meeles pidasid ja kuigi ütlen tihti, et sünnipäev ei ole mulle oluline, siis siiski salamisi rõõmustan kui inimesed meeles peavad.