Rõõm rõõmu otsa.

Kust need hullud tulevad. Alles see oli, kui bussipeatuses üks vanamees vilega seisis ja muudkui vilistas autode,bussid ja trammide peale täiest jõust ja seletas midagi ja oli kogu maailma peale nii kuri, et ma ei teadnud, kas naerda või tunda kaasa talle. Ja nüüd käisin all mobiilipoes krediiti ostmas ja poes seisi üks vanamees kaameraga ja filmis ja sonis kurjalt ja mina ei saanud naeru tagasi hoida ja samas oli hirm ka.
Jõudsin just tuppa astuda, kui alt onu helistas (ta on natuke imelik,aga vähemalt alati helistab mulle kui mulle pakk on, kuigi ta ei pea seda tegema) ja teatas, et mulle on pakk. Mina jooksin kohe alla ja jälle taipasin,et paki saamine valmistabki maailmas kõige rohkem rõõmu. Pakk oli Puustusmaalt ja tema kaasalt Inglismaalt ja natuke Ivo Linna poolt ka kindlasti, kuna nad ta nüüd lapsendasid. Käte värisedes ja naerusuiselt avasin paki ja ei saanud naeru tagasi hoida. Minu lemmik tee, sokolaadikalender, armas pildike (muhhahhaa) ja kiri. Lugesin kirja läbi ja lõpuks hakkasin ka nutma, aga see kõik suurest rõõmust:). Aitähh teile mulle kõigi poolt. Parim.
Aga miks ma kirjutama hakkasin, sest et lubasin Firenzest kirjutada.
Rongis nokkisime terve aja. Otsisime kiirelt hosteli üles ja ootasime kommentaare netist lugedes vist liiga palju, aga hostel oli hea asukohaga, pisike, tädi kes seal töötas rääkis ainult portugali keelt ja tuba oli külm. Perfektne. Aga ei lasknud sellest häirida ja läksime kohe turistiraamat käes kolama. Linn täis kunsti. Vaatasime kõiki kuulsaid maju ja Orianal vist tegelt nii palju huvi ei olnud ja lõpuks võttis mult turisitraamatu käest ja keelas selle lugemise ja käskis mul normaalne inimene olla, mitte aasta turist 2007. Aga minul oli kogu aeg hirm, et mingi tähtis hoone jääb vaatamata või galerii külastamata. Brunellesci, Michelangelo, Medicide perekond, Dante kodu, Botticelli-kõik olid platsis ja accademia galeriid külastades nägime päris õige Michelangelo "Taavet" skulptuuri ka ära. Inimesed muudkui seisid ringis ümber suu lahti ja passisid seda hiigelsuurt tegelast. Ja muu nagu polnudki neile seal galeriis oluline, aga eks see nii vist ongi kahjuks. Õhtuks leidsime keskusest pisut väljas imearmsa kohviku, kus maksime mõistliku raha ja saime süüa nii palju kui tahtsime ja pudel veini ka peale ja väljas hakkas tibutama ja koju läbi vihma, oligi ilus mõnus päev.Õhtuti nokitsesime kooli asju hostelis ja nii saimegi puhkuse ja koolitükid ühendatud. Laupäev taas arhitektuur arhitektuuri otsa ja taas võis näha tänavatel tohutult turiste, aga kui astusime kaks tänavat turistimagnetitest eemale, polnud kedagi. Sedasi leidsimegi parimad süügikohad , kohvikud ja nahapoed. Pühapäeval kallas vihma ja ilm oli kolekole. Veetsimegi siis pool päeva Uffizi galeriis ja vaatasime kuulsaid ja vähemkuulsaid maale. Nähtud sai ka Botticelli "Venuse sünd". Firenze oli võrratu, kõik see kuulus arhitektuur ja maalikunst. Ja linn ise armas ja tunduvalt rohkem "itaalia" kui Milaano.
Tagasi siiski tulime hea meelega, sest terve päev vihma väsitas ära ja rong tundus hea lahendus. Aga kuna rong jäi väljumisega hiljaks, siis pidime igas peatuses teised rongid läbi laskma ja 3 tunnisest reisist sai 5 tunnine reis. Aga see ongi Itaalia.