Kõik jäid ellu.

Peale mitut päeva arvuti taga istumist ja eilset ebaõnnestunud päeva oma grupikaaslasega koolis, kes arvas,et kõik mis ma teind olen ei ole just kõige õigem. Aga mina hoidsin suu kinni ja olin kõigega nõus. Ju siis pole minus seda sõdija värki. See selleks siis. Igatahes on meil siin ühika kõrval Konservatoorium ja tihti peale näen seal inimesi kontserditele minemas, uurisin siis asja lähemalt. Teisipäeviti on kontserdid, kus noortele on väga soodsalt pileteid saada ja siis eile Origa käisimegi. Ja saime aru ka miks,noortele nii odav on, sest noori lihtsalt ei olnud. Vähemalt ei olnud ma ainuke blond, sest ka kõikidel ülejäänudtel olid helehallid juuksed. Aga esinejateks olid üks pianist ja üks viiuldaja ja mängiti Schumanni ja Oriana ei jäänud isegi magama. Nii et kokkuvõttes jäime rahule ning lähme varsti jälle.
Täna oli päev nagu filmis. Hommikul äratas päike ja läksin Duomo äärde raamatupoodi, et mitte koristajatädi tööd siin kodus segada. Kuna päev juba nii ilus oli ja Duomo igat vaatamist väärt, premeerisin ennast loomulikult capucchinoga, mida siin juuakse tavapäraselt püsti seistes leti ääres, sest pidavat seedimisele kasulikum olema või siis pigem tahavad klientidest kiiremini lahti saada. Kodune lõuna ja kevadised papud jalga ja päikeseprillid ette ja proovisin selle rattasõidu siis ära. Mõnus oli. Algul natuke hirmus, kuid tegelikult liigud kiiremini kui autod ja keegi kannatada ei saanud. Pidurid mul küll väga hästi ei toimi, aga eks siis palun teistel pidurdada. Koolis andsime projekti üle ja väikene õlu päikese käes kooli ees pargis ja ratta selga tagasi. Kõik oli täpselt nii nagu alati olen mõelnud.