Lumelauanägu

Tere tali. Vähemalt mägedes oli nii. Kõik asjad panin lumelaua kotti ja bussis vaatasid inimesed, et ilmselt lähen kuhugi kontserti andma või lihtsalt varastasin kuskilt klaveri. Rong oli mõnus nagu ikka ja Waut ja Timo pidasid ennast ilusti üleval. Hotell Chiavenna linnas oli tühjust täis ja olime ainukesed kliendid vist. Kohapeal selgus, et hinnasees oli ka kolmekäiguline õhtusöök ja hommikusöök ja see tegigi tuju veelgi paremaks. Varakult magama ja varakult mäele. Alpid. Ei tea,kes need välja mõtles, aga hästi tehtud. Päike sillerdas taevas ja nõlvad olid inimestest tühjad ja aastate lumerekord. Ei oleks osanudki midagi muud tahta. Nõlvu jätkus parajalt kaheks päevaks ja siis said kõik rajad piisavalt mitu korda läbi sõidetud. Ja ka päikest jätkus ja kui tagasi Milaanosse tulin olin mõnusalt ära põlenud. Aga Timo kallal tegin jätkuvalt nalja ja Waut lihtsalt oli kõigega nõus, seega olid tublid kaaslased. Aga reis oli super ja kui lõpuks koladega tagasi jõudsin, hakkasin netist uut kohta otsima, kuhu minna ja keha oli kutupiilu. Ahjaa ja kui te arvasite, et ainult Eesti on väike, siis Itaalia on ka. Mäe otsas klambreid kinni sättides, hüüdis keegi itaalia keeles, et kas laura sina jah olin küll mina ,aga kes hüüdis, loomulikult apelsinimees turult. Tüüpiline. Rääkisime elustolust, sõitisme paar korda tõstukiga koos mäkke ja siis vuhisesime oma teed edasi. Aga kutsus neljapäeval turule apelsine ostma ja kõik on võimalik, mis on võimalik.
Nüüd on juba seljataga paar lühikese unega ööd, sest reis oli vaja tasa teha ja projektide lõpetamisi jagub piisavalt. Oriana õpib ka ja kuulab muudkui lõunaameerika muusikat ja siis ongi võimatu magama jääda.
Sten hakkas täna valjema hääle ja mahukama sõnavaraga lalisema.