Avastasin kodus käies, et pole peale septembris Eestist lahkumist mitte ühtegi asja triikinud, sest mul pole ju triikrauda. Aga siiani pole puudust tundnud ja hakkasingi mõtlema, et ostame endale vist ikkagist liiga palju asju kokku. Samuti läksin täna kooli ja vihma kallas nagu oavarrest ja kõik jooksid vihmavarjudega ringi ja mina puust näoga ilma vihmavarjuta. Pole endale kunagi ostnud ja ei kavatse osta ka, mul on kodus vanaema kingitud 100-aastane vihmavari ja sellest mulle külle. Ehk siis ostkem vähem mõttetuid asju ! Kuigi tunnistan,et ostsin endale jalgratta eile. Üks taanist pärit noormees lahkub reedel koju tagasi ja pani ratta müüki ja mina sain kohe jaole. Ilmselt on tegu maailma kõige vanema jalgrattaga, aga pidurid töötavad ja pakikas on ka, nii et nüüd mul jääb üle ainult kleidilehvides liikluses ellu jääda. Aga jalgrattaga suurlinnas ringi vuhiseda oli üks mu soov ja alustan selle täideviimist.
Muidu olen kodukakand olnud. Kooli tarbeks vaja üsna palju teha ja nüüd kui mulle tundub, et juba nädal aega on sadanud, siis ega siin muud teha ei ihkagi. Eile käisin hilisõhtu joogil esimest korda lõpuks ka ühe kohalikuga ja sain teada, kus tegelt väljas käia tuleb. Eks siis üritan rohkem kohalikel sabast kinni haarata. Käisime imeilusaskenas nurgataguses turistidest puutumatus retoranbaaris ja vetsus sain loomulikult tuttavaks ühe eesti tüdrukuga, kes väitis, et on mind korduvalt von krahlis näinud, nonäete siis. Igatahes oli tema rõõm siiras ja kutsus külla ehk ilmselt lähgi. Igas vetsus on vähemalt üks eestlane!
Muidu mulle ikka endiselt internet meeldib, alles eile helistasin Kellyle, kes ootas koolis ukse taga tunni algust ja mõtlesin ikka kui lihtne on tänasel päeval üksteiseg ühendust hoida. Nii et hoidke ühedust!
Homme lähen vaatan lähimad mäed üle ja sõidan kahe päevaga Alpid siledaks.
No comments:
Post a Comment