It is London, baby.

Kuidas see London siis tuli nii äkki eks. Üks kirjasõber Eestist teavitas, et Londonis hea pidu tulekul ja väikesel eesti seltskonnal ka sinna minek. Mina vaatasin peokuulutuse läbi pidasin Kristiinaga nõu ja olidki piletid ostetud. Samal õhtul rääkisin pikalt Kellyga telefonis ja meie vestlus lõppes sellega, et ka Kellyl olid piletid ostetud. Nädalavahetus Londonis!!!! Kristiinale Kelly tulekust me loomulikult midagi ei teatanud. Ja see nädal, mil seda reisi ootasin, oligi üks pikemaid nädalaid, mida ma kunagi läbinud olen. Reedene varajane äratus, tavapärane kartmine lennukis, jooksujalul rongis ja rõõmusuiselt metroos kohtusin lõunaks Kellyga Hyde Parki ja Oxford Streedi nurgal. Kes oleks eales sellist kohtumiskohta reede pärastlõunaks osanud oodata ja veel vähem Kellyga !!! Nosisime minu kodust kaasa võetud võileivad ja rõõm oli suur. Kelly nädalavahetuseks USAst Londonisse, uskumatu. Kiire shoping ja asusime salaplaaniga rongile, et linnast välja Kristiina juurde sõita. Enne peatust vahetas Kelly vagunit, et Kristiinale veelgi suurem üllatus valmistada. Niisiis mina tormasin rongist maha Kristiinat kallistama ja teel jaamast välja tuli siis lõpuks Kelly selja tagant meid tervitama. Ja see nägu ja see emotsioon, mis Kristiinat see hetk valdas, kui ta nägi,et täiesti ootamatult on Kelly sõitnud Inglismaale on täiesti kustumatu mälestus minu jaoks. Aga eks see olukord ise piisavalt müstiline. Ja see rõõm oli nii suur ja nii siiras ja nii ilus. Läksimegi peatumiskohta sööma, sättima ja kokteili tegema. Ja varsti olimegi peale piisavat kogust rummi tarbimist tagasi rongijaamas, et Londonisse minna. Pidu oli hea, rahvast oodatust vähem, aga kogemust missugune. Kohtasime ka teisi Eesti kolleege ja see pidu lihtsalt jääb mulle igaveseks meelde! Laupäeval saime pärastlõunaks jalad alla ja lõunasöök Hyde Parkis, jalutuskäik kesklinna rahvamöllus, Thamesi ääres Martini ja lõpuks maandusime ikkagist taas ööklubis. Mis oli kohutavalt palav, naljakaid inglasi täis, aga muusika istus meile ja järgmine hetk olime valusate ära tantsitud jalgadega rongijaama poole lonkamas hommikul kell 5. Pühapäeva veetsime samuti linnas uudistades, hästi süües ja lõpuks siiski planeerimata kolme pudeli veiniga kõiki maailma asju arutades. Ning peale paaritunnist und olin mina kell 5.30 hommikul lennujaamas. Õnneks olin niivõrd väsinud, et karta ma seekord tõesti ei jaksanud ja kodutee lennujaamast oli udune, sest pisarad ei saanud otsa. Esimese peatusena sõitsin liftiga Oriana tuppa, kus ma mõlemad õlad tal märjaks nutsin ja lõpuks end kokku võtsin. Pealelõunane raamatu lugemine pargis ja jalutuskäik raamatupoodi tõid mind tagasi korda ja nüüd jääb veel üle ka ennast lõpuks välja magada. Ei saagi aru, kuidas nii kurb olen, mul oli üks parimaid nädalavahetusi üldse, mul olid parimad kaaslased ja esmakordsed head kogemused. Ma peaksin õnnest lõhkema, aga eks lõhkengi kui jälle uuesti ära harjun,et kristiinat ei ole käeulatuses pai tegemas ja kellyt võidu tantsimas. Aet, me igatsesime sind!