Tuesday, February 26, 2008

Eesti Vabariik

Kaotasin vahepeal paroolid ära ja ei saanud väga pikka aega kirjutada. Okei, mis ma siin ikka luiskan, tegelt ei kaotanud. Kõik kuidagi juhtus nii ruttu siin. Kui vana peab olema,et võib öelda, et mul on stress? 22? Igatahes kõik sümptomid viitasid stressile eksamite eel. Aga kõik läks siiski plaanipäraselt ja lõpetasin oma esimese semestrei Milaanos oodatust edukamalt ja auhindu pole veel kätte saanud. Rumal küll mõelda, et nii väga olin mures eksamite pärast, aga eks lihtsalt kardan teiste ees rumalaks jääda või oli ju ka asi enese tõestamises, sest alles ma olin eestis ja lõin rusikaga vastu rinda ja rääkisin kõigile, et mind ei huvita, et õppimine itaalia keeles on. Takkajärgi tunnistan,et oli ikka natuke raske küll...
Nüüd siis puhkus. Neljapäeval lippasin juba Liisile bussi vastu ja kodus avasime juba külma valge veini. Kohanesime ruttu , sest räägime ju igapäev ja kõigega kursis. Õhtuks pidulik Tere Tulemas Milaanosse Liis ja Tubli Töö Koolis Laura õhtusöök restoranis majaveiniga. Söögi lõppedes tervitas meid kokk köögist Napolist pärit kodu Limoncelloga ja teisega ja kolmandaga ja neljandaga ja tegelikult me ei leppinudki Liisiga kokku mitu ringi me siis tegime. Hiljem selgus, et ta kostitas ka teisi, aga me pidasime ennast siiski eriliseks. Veel restorani kulul magustoit ja märkamatult olimegi viimases, kes restoranist lahkusid. Oli see vast mõnus õhtu! Järgmised päevad möödusid ostlemise tähe all ja kokku ostetud üle kümne käekoti pole siiski mingi näitaja. Pühapäevase väga tähtsa päeva veetsime Como järve ääres muru peal shampust juues, head ja paremat süües, järve vaadates ja päikest võttes, kuid kõige selle hea juures me ei unustanud, et meil on hea ja armas kodumaa Eesti. Nii need päevad siin möödusid: hea oli naerda oma kalli õega, suurte inimeste asju arutada, vanu asju meenutada, hästi süüa ja külma veini juua. Täna siis see otsa saigi, Liisi jätsin lennujaama ja ise tagasi Milaanosse. Nagu juba ette arvate, kodus töinasin ja pärast hakkas kergem. Küll ma ükskord selle tugevuse asja ära ka õpin.Mitte. Aga vabariigiaastapäeva tähistamise võiksime me kõik korralikult ära õppida. Nüüd aga juba pakkisin asjad ja minu lemmik väga varajane äratus ja rongijaam ja Nizza.
Järgmises osas : Laura tegemised Nizzas. Kas Rodolfo räägib Mariale tema tõelise päritolu kohta. Ja kes teeb abieluettepaneku Brookele seekord.

3 comments:

Anonymous said...

Ka mina tegin passikontrollis näo, et tegelikult on mul puru pidevalt silmas:( Ega Steni nähes asi paremaks ei läinud:)
Nüüd aga kõik OK ja ega see tugevus ka minu sisse tulemata jää!
Tõesti olid mõnusad 6 päeva - elu ilusamad ja ainult endale ning õeraasule!

õde

Anonymous said...

Ma lihtsalt ohkan...nii mónus teil :)ja ei jóua järgmist osa enam ára oodata.
Mammi Kerli

Anonymous said...

äh meil on siin palju ägedam. ootan juba laivkontsertit näiteks mu uuelt lemmikduolt : http://ajaviide.delfi.ee/news/film/article.php?id=18316997

kui piletid saan, annan teada.

Vitruvius