Kamarajura

Lumi,lumi. Teisipäeval oli varajane äratus. Orianal oli hommikul juba nägu valge ja käed värisesid. Jah, me läksime mägedesse. Kohtusime teistega ülikooli juures ja kaheksakesi asusime kahe autoga mägesid otsima. Mina olin ainuke põhjamaalane ja üritasin asjadega teisi kurssi viia. Kui Oriana kuulis, et mäest alla laskmiseks peab lahtise tõstukiga üles sõitma, hakkas tal lõug värisema ja küsis, kas ta ikka peab kaasa tulema. Ta nägi meil ju esimest korda lund!!! Esimest korda, kas saate aru. Seda asja, mina mina lasteaias päevade kaupa sõin. Aga ilm oli super, pruuniks saime kõik ja Orianal tuli muideks snowbladedega äärmiselt eeskkujulikult kõik välja. Kuigi ta näos naudingut ma siiski ei leidnud. Päev läks kenasti, teised oskajamad vurasid minu sabas ja peale seda, kui nad minu järgi kogemata mustale mäele tulid, olid kõik väsinud ja otsustasid tempo maha võtta. Enne koju jõudmist McDonalds ja kõik olid kutupiilu päikesepunased. Mõnus päev oli.
Nüüd olen koduarestis. Oriana saatsin Barcelonasse ja kavatsen kolmapäevani toas istuda,sest siis on mul eksam.
Nädala pärast olen aga lennukis ja teel Londonisse.
Elu on seiklus.