Nii on nagu elu käib.

Päev oli mõnusalt pikk ja asjalik ja tundus, et mulle ikka hakkab uuesti see koolis käimine meeldima. Hommikune loeng, lõuna mehhiko tüdrukuga pizzerias ja õhtune õppenurk hispaanlastega raamatukogus, kes õppis ehitust, kes tootearendust ja kes keemiat ja mitte ükski meist ei teinud seda emakeeles. Ja kui väsinuna õhtul koju jõudsin ja oma mailikasti (kas nii öeldakse seda eesti keeles) avasin, siis sain 4 kuud korraga vanemaks. Nimelt teatas Aet, et tema olevat eile põdraga lähedalt kokkupuutes olnud, nimelt sattus ta hilisõhtusel ajal ema ja noormehega põdrale otsa sõitma ja samal ajal roolis olema ja siis veel teisi avariilisi nägema. Minu süda seiskus hetkeks murest aeti ja pisiaeti pärast, aga pärast otsekohest 10minutilist telefonikõnet aetile rahunesin siiski maha ja üritasin omaarust ka toeks olla. Aga kõigi tervis on korras, nii vähemalt Aet mulle lubas. Aga see kaugel muretsemine ajab mind vahel lihtsalt hulluks. Isa ja nüüd ka Aet ja mina pean muudkui telefoni kaudu uskuma kõike jääma. Ilmselt on ka tegu minu tuvastatud õrnahingelisusega, aga täna sain siis suurest muretsemisest ja ka Liisi telefoni mitte vastuvõtmisest kaks uut hallitoonilist juuksekarva. Kas kuskil oleks mittemuretsemise kursused toimumas?
Ja ülejäänud õhtu mõtlesin kõikide maailma asjade peale.
Kui tihti te tegelikult oma tundeid ja mõtteid teistele välja ütlete?