Pallimängud

Kuna esimesest Itaalia mängust ei tohtinud väga siin kõva häälega midagi rääkida, siis teisest lootsime paremat. Keskväljaku Duomo ees näidatakse suurel ekraanil kõiki jalgpalli mänge. Valisin siis riided kenasti Itaalia lipu kohaselt ja jooksujalul lippasin Duomole. Vaatepilt oli super, kogu suur plats tihedalt inimesi täis, üks osa isuvaid ja teine osa laulvaid ja tantsivaid. Ja kõik hingasid ühes rütmis, vaid ühe pallimängu pärast. Ilus. Kuna kellegi poolehoidja ei oska olla, siis olen ikka Itaalia oma, sest oma siinolekuga pean ma kuidagi neid toetama. Mäng oli pingeline ja minu vaatenurgast pisut ebaõnn ja Oriana põgenes suurt stressi talumata peale Rumeenia väravat koju. Lõpuks hakkas ka vihma sadama, aga rahvas ei lasknud sellest häirida, aga kui lõpptulemus jäi viiki, siis nutsin mina koos vihma ja milaanoga. Aga võimalus meil veel on.

Suurt siin midagi juhtunud polegi, päevast päeva räägime jalgpallist ja õhtud veedame telekaekraani ees. Viimased vaba aja hetked veel enne eksamite sooritamist.

Eile peale kokteilide joomist kogemata gay baaris ja liiga suurt arvet restoranis, otsustasime Orianaga, et targem oleks siit linnast jalga lasta ja otsustasime teiste kamraadidega ühineda ja Comosse sõita. Seal oli nn Valge öö ehk siis paljud peod öö läbi lahti, kõik väljakud täis erinevaid üritusi, kontserte ja muusikat. Kella kümneks õhtuks jooksime inimtühja rongijaama ja saime kõik viimase rongiga Comosse. Kõigil käed rummi täis ja Como paksult rahvast täis, tantsisime ja napsutasime ja hulkusime suure kambaga ringi kuni esimese rongini ja niisiis juba kell 8 hommikul ma kodus olingi. Aga lõbus oli ja sai ka vähe siit halli seest välja. Aga tänase päeva magasin täna aknaluukidele maha ja õhtu veetsin süües ja veelkord süües.

Aga loomulikult on see kevad olnud üle aastate kõige sademeterohkem, sest Laura on ju siin ja praegu tundubki, et see hall värv ei saa siit linnast otsa.

Magan ühe korra veel siis.