Ei, mitte need Prada käekotid. Museo del Prado on siis väga rikkaliku kollektsiooniga Hispaania Kunstimuuseum. Kuna kool lõpeb mul niikuinii alles kell 16, siis otsustasin muuseumikülastusega veel viivitada pisut, sest suurematel muuseumitel on siin selline pisut kentsakas süsteem, et viimased kaks tundi saab muuseumi siseneda iga päev tasuta. Ehk siis kobisin oma raamatut lugema muuseumi ette muru peale ja ootasin kella kuue saabumist. Järjekord venis küll hirmuäratavalt pikaks, kuid kui kell 18 kukkus, siis järjekord tühjenes kiiresti muuseumi ja 10 minutiga olin sees. Muuseumis sees olles sain küll aru, et mul polnud õige tuju ja päev külastamiseks ja see tundus kuidagi nii napakas,et inimesed lasti nagu hullude päevade raames kõik korraga odavat kempsupaberit ostma. Ehk siis saalid olid rahvast täis, venkud (neile meeldib ju ka tasuta midagi saada) rääkisid valjult üle saalide ja kõik nagu kiirustasid kuhugi, et kõik pildid saaks ikka vaadatud. Võtsin vabalt, vaatasin ära ainult osa Hispaania kunstist ning enamus aja istusin lihtsalt keset saali ja nuusutasin maale. Seega ei oska ilmselt spetsialisti hinnangut muuseumile anda ehk külastan seda veel tasuliselt rahulikul ajal.
Koolis on uued õpetajad. Hommikune õpetaja Jorge näeb välja nagu Homer Simpson, kuid kahjuks pole ta pooltki nii vaimukas. Enamustele küsimustele vastab ta targalt, et see on liiga keeruline teema ja siis õppisimegi täna näiteks kuidas on kaelkirjak, lõvi, elevant, ninasarvik hispaania keeles. Ülimalt vajalikud sõnad ju, kui soovin kellegagi tänaval vestlust arendada. Meenus vene keele õpetaja Oleg, kes pidevalt rõhutas, et pole vaja õppida : loomad ,linnud, päkapikud... Ja polegi ju vaja! Aga päeva kompenseerib ülimalt mõnus pealelõunane magustoit õpetaja Sonja. Jooga on ka mõnus ja eile mulle kingiti juba kõige parem koht saalis. Ilmselt olen omaks võetud.
Kahjuks on aga tervet päeva varjutanud kurb uudis kursusevenna Erkki hukkumisest avariis. Nii siis ongi jah kuidas elu käib.
No comments:
Post a Comment