Mis uut?

Kirjanikusulg on asendunud õppimisesulega. Võtsin Kolumbusepüha vabalt ja kulgesin läbi kohviku paraadi vaatama. Ma küll pole Eestis paraadi vaatamas käinud, aga palju seal ikka inimesi olla võiks? Siin olid aga tänava ääred paksult rahvast täis ja oleksin pidanud olema 3-meetrine, et vormis mehi näha. Õnneks mõned neist olid hobuste seljas ja nägin vähemalt mütse. Ilmselt siiski oleksin pidanud telgiga eelmisel päeval juba valmis minema, et erinevates kostüümides inimesi erinevate relvadega marssimas näha. Agaramad pealtvaatajad olid isegi puude otsa roninud ja mõnel tarkpeal oli lausa harkredel kaasas. Aga kust see kõik tuleb, et rahvuslik paraad on nende jaoks nagu Rock Summer? Otsustasin siis rahuliku pargi kasuks, kuhu jõudmiseks pidin ka praktiliselt poolele linnale ringi peale tegema. Loomulikult polnud ma ka pargis üksi, aga vabu pinke raamatu lugemiseks siiski leidus.
Pisut siis ka seiklusjutte sarjast : maailm on väike (ja ümmargune). Madriidi oli juhuslikult külastamas USA tütarlaps Margaret kellega Austraalias koos restoranis töötasin. Nimelt oli ta oma rändamise lõpusirgel ja otsustas ka lihtsalt niisama Madriidist läbi hüpata (nii lihtne see reisimine ongi). Neljapäev oli uhkem õhtu ja jõime 1-euroseid õllesid baaris ja reedel siis tagasihoidlikult 1-eurost veini tänav-väljakul. See soojamaa olustik lausa soodustab odavaid veine ja väljakuid ja parke. Laupäeval aga pakkis Margaret ennast taas seljakotti ja lendas seekord Bulgaariasse. 15. oktoober oli siis ülemaailmne Occupy Wall Street (või mis iganes linnas sa siis parasjagu ka ei asu). Ka Tallinnas avaldas meelt muljetavaldav sadakond inimest, kuid siin oli tegu rohkem taaskord Rock Summeriga. Ühesõnaga oli siin inimesi liialt palju ning õigel ajal mõistsin,et parem on oma nina mitte väga lähedale toppida. Olen üsna kindel, et enamus inimesi tegelikult aru ei saanud, et mille vastu nad siis protesteerivad ja ega minagi saanud. Igatahes oli liiklus suletud ja inimestel oli mida karjuda. Aga eks neil on seda igapäev.
Aga jah, käimas on siis õpingute viimane nädal ja siis juba puhkus. Loomulikult olen viimane inimene siin internetis, kellel puhkust vaja oleks, aga siiski olen juba ärevil, et viimaks näen Laura ja Morgani Hispaania kodu ning kindlasti Sebastian ja Mate õpivad mõne ühistriki minu tulekuks ära?
Aga uus grupp on olnud suurepärane ja õpetaja veel parem. Kas tõesti võib õppimine nii lõbus olla? Mõnus tunne on küll, et lõpuks ometi saan ka hispaaniakeelsetest sõnadest ja sõnakasutusest aru, mitte ainult lausetest. Aga elama siia siiski vist praegu ei jääks ehk olen liialt vähe viimasel ajal päris oma kodus olnud ja pealegi pole ma ju ammu talve näinud. Nii et räägime uuesti, kui jalad on vihmast märjad ja näpud külmast kanged.