Seat Toledo

Kui muidu Hispaania linnu väga hästi ei tea, siis tänu sõber autotootja Seatile mõnda oskab ikka igaüks nimetada. Enne kui Toledo juurde asun, siis mõned värvikad muljed ka reede õhtust.
Keeltekoolist itaalia tüdruku Noemiga otsustasime minna reede õhtul Flamenkot vaatama. Õigemini otsis tema välja koha ja mina olin lihtsalt kaaslane. Leidsime selle pisut kesklinnast väljas asuva pisikese baari-punkri kenasti üles ja broneerisime endale õhtusele etendusele laua. Jõudsime pisut ümbruskonnas luusida ning hispaania-itaalia keelt praktiseerida. Tagasi punkris olime kell 8 ning meile oli kenasti laud esireas broneeritud. Otseselt piletit üritusele polnud, kuid esimene jook maksis siis 8,5 eurot (ehk siis see oligi piletihind). Võtsime mõned suupisted ja juba hakkasidki inimesed lavale kibelema. Kitarrimees, lauluonu ja kaks tantsutüdrukut.

Ei mingit makimuusikat, suuri uhkeid ülepingutatud kostüüme ning ilutulestikku. Tundus et peaaegu et kõik sündis juhuslikult laval. Üks ettekandjatest laulis taldrikute koristamise vahepeal paar laulu ning naiste flamenko oli muljeltavaldav, kuid ilma mõnusa otsemuusikata ei oleks see elamus pooltki nii võimas olnud. Turistidest polnud haisugi ja lugude vahele karjusid kõik pealtvaatajad emotsionaalselt Bravo! Vägev!

Toledo asub siis 70 km kaugusel Madriidist. Tegemist on endise pealinnaga, kuid seda aastani 1500 ehk siis keegi seda mäletama ei pea. Vanalinn asus kõrgel mäe otsas müüride vahel. Linn oli täis kitsaid pisikesi tänavaid, iidseid maju ning loomulikult ka turiste. Madriidis kaob see turismindus kuidagi kohalike inimeste ja poodide ja kohvikute vahele ära, aga Toledo oligi jälle üks suur kandik-muuseum. Suure ära eksimise hirmuga varusin endale kohe kaardi, kuid kõik pisikesed tänavad viisid järgmiste pisikeste tänavateni ja lõpuks tuli ikka linnamüür ette. Selline ekslemine ja jalutamine sobis mulle imehästi. Muuseumites turistidega kaklemas ei käinud ja õhtuks olin Madriidis tagasi.