Alustuseks tahaks tervitada kõiki tööinimesi, et siiski juba esmaspäeval olete tööle jõudnud. Loodan,et mu kirjutised aitavad teil esmaspäevaseid toimetusi teisipäeva peale lükata.
Nagu lubatud: Nizza.
Juba harjumuspärane väga varajane äratus, kontrollkõne Orianale, alt kohv, tramm ja ohnäeimet seekord jõudsime 20 minutit enne rongi väljumist oma kohad üles otsida. 5 tundi rongi ja ikka veel ei tüdinenud ära. Oriana magas nii pikk kui lai ja mina nautisin Eesti ajakirjandust, mis Liis mulle toonud oli. Juba kolme tunni pärast võis aknast näha muutusi : palmid, vahemere äärsele piirkonnale omane arhitektuur ja mäed. Rongijaamas ootasid meid Guilleume ( ausalt ütlen, siis tänaseni ei oska seda nime öelda ), kes siis eluaeg Nizzas elanud ja kes õpib nüüd Milaanos ja meie kallid hispaania esindajad Juanma ja Elena. Nagu oleks koju läinud, nii rõõmsad näod ootasid vastas. Asjad viskasime Gui korterisse, mis selgus et oli põhjendamatult suur, kohe mere ääres ja loomulikult suurepärase merevaatega. Esimese päeva veetsime Cannes liiva peal istudes, varbaid vette kastes ja ringi hulkudes. Ilm oli üllatavalt soe ja tõeline hingamine oli suurest ja saastatud Milaanost saabudes. Veel linnake Antibes, mis on kõige merepoolne tipp sealkandis, palju pilte, ilusad jahid ja koju. Kodus ootas Gui ema meid kodutehtud kohaliku napsuga, millele me siis päkad silma tegime. Õhtul jõudsime veel Nizzas jalutada, Crepes süüa ja vaaterattaga sõita, mida mina loomulikult kartsin nagu tuld. Lisame veel siia autos pidevalt kostuv hispaania muusika ja kõik oligi nagu päris. Teisel päeval jõlkusime kuskil Nizzast väljas mereäärsel jalutusrajal ja lõuna sõime pikniku tehes mäe tipust Monacot vaadates. Õhtune siesta ja äratus heade lõhnade peale, sest Gui ema oli vahepeal õhtusööki vaaritanud. Õhtuks prantsusepärane Raqluette (küpsetatud juust) ja muud mõnusad suupisted ja ema tahtis muudkui prantuse keelt meiega rääkida, kuid meie oskused jäid siiski nullilähedaseks. Ja jälle autosse ja Monaco. Kiirelt vaatasime kõik ilusad autod üle ja sipsti peole. Pidu koosnes imelikest rikkuritest ja suvalistest Wannabe-dest ja me lihtsalt naersime teisi. Reedel magasime kaua ja lõunaks nõudsid kõik nende imelike-vastikute-jõledate karpide söömist. Mina võtsin pizza ja üritasin teha nägu, et mind ei häiri, et nad otse merest söödud imelike olluskeid söövad. Ja nad võtsid kõik teise portsu ka! Tiir veel Nizza Castello ümbruses ja lõpuks siiski tavapärane kihutamine ja jooksmine rongile, jõudsime 3 minutit enne rongi väljumist, milline ajaraisk eks! Poisid jäid akna taha lehvitame ja plikad tagasi Milaanosse.
Nizza oli magusam kui mäletasin ja ohkega lahkusime.
Märkimata ei saa ka jätta, et eile käisin väljas 4 venetsueela plikaga (Oriana sõbrannad olid külastamas) ja üks oli ilusam kui teine ja miss venetsueela nalja võin põhjendatult edasi teha ( Rahu mehed, pildid tulevad natuke hiljem ). Babahhh. Aga kõik olid nõus, et ma võiksin ka sinna elama minna.
Aga mis ma tegelikult öelda tahtsin on see, et kohver lahti ja kohver kinni. Käisin seal Võta või Jäta saates ja sain sellise kohvri, et homme sõidan Sardiiniasse.
Oodake mind siis ära.
Nagu lubatud: Nizza.
Juba harjumuspärane väga varajane äratus, kontrollkõne Orianale, alt kohv, tramm ja ohnäeimet seekord jõudsime 20 minutit enne rongi väljumist oma kohad üles otsida. 5 tundi rongi ja ikka veel ei tüdinenud ära. Oriana magas nii pikk kui lai ja mina nautisin Eesti ajakirjandust, mis Liis mulle toonud oli. Juba kolme tunni pärast võis aknast näha muutusi : palmid, vahemere äärsele piirkonnale omane arhitektuur ja mäed. Rongijaamas ootasid meid Guilleume ( ausalt ütlen, siis tänaseni ei oska seda nime öelda ), kes siis eluaeg Nizzas elanud ja kes õpib nüüd Milaanos ja meie kallid hispaania esindajad Juanma ja Elena. Nagu oleks koju läinud, nii rõõmsad näod ootasid vastas. Asjad viskasime Gui korterisse, mis selgus et oli põhjendamatult suur, kohe mere ääres ja loomulikult suurepärase merevaatega. Esimese päeva veetsime Cannes liiva peal istudes, varbaid vette kastes ja ringi hulkudes. Ilm oli üllatavalt soe ja tõeline hingamine oli suurest ja saastatud Milaanost saabudes. Veel linnake Antibes, mis on kõige merepoolne tipp sealkandis, palju pilte, ilusad jahid ja koju. Kodus ootas Gui ema meid kodutehtud kohaliku napsuga, millele me siis päkad silma tegime. Õhtul jõudsime veel Nizzas jalutada, Crepes süüa ja vaaterattaga sõita, mida mina loomulikult kartsin nagu tuld. Lisame veel siia autos pidevalt kostuv hispaania muusika ja kõik oligi nagu päris. Teisel päeval jõlkusime kuskil Nizzast väljas mereäärsel jalutusrajal ja lõuna sõime pikniku tehes mäe tipust Monacot vaadates. Õhtune siesta ja äratus heade lõhnade peale, sest Gui ema oli vahepeal õhtusööki vaaritanud. Õhtuks prantsusepärane Raqluette (küpsetatud juust) ja muud mõnusad suupisted ja ema tahtis muudkui prantuse keelt meiega rääkida, kuid meie oskused jäid siiski nullilähedaseks. Ja jälle autosse ja Monaco. Kiirelt vaatasime kõik ilusad autod üle ja sipsti peole. Pidu koosnes imelikest rikkuritest ja suvalistest Wannabe-dest ja me lihtsalt naersime teisi. Reedel magasime kaua ja lõunaks nõudsid kõik nende imelike-vastikute-jõledate karpide söömist. Mina võtsin pizza ja üritasin teha nägu, et mind ei häiri, et nad otse merest söödud imelike olluskeid söövad. Ja nad võtsid kõik teise portsu ka! Tiir veel Nizza Castello ümbruses ja lõpuks siiski tavapärane kihutamine ja jooksmine rongile, jõudsime 3 minutit enne rongi väljumist, milline ajaraisk eks! Poisid jäid akna taha lehvitame ja plikad tagasi Milaanosse.
Nizza oli magusam kui mäletasin ja ohkega lahkusime.
Märkimata ei saa ka jätta, et eile käisin väljas 4 venetsueela plikaga (Oriana sõbrannad olid külastamas) ja üks oli ilusam kui teine ja miss venetsueela nalja võin põhjendatult edasi teha ( Rahu mehed, pildid tulevad natuke hiljem ). Babahhh. Aga kõik olid nõus, et ma võiksin ka sinna elama minna.
Aga mis ma tegelikult öelda tahtsin on see, et kohver lahti ja kohver kinni. Käisin seal Võta või Jäta saates ja sain sellise kohvri, et homme sõidan Sardiiniasse.
Oodake mind siis ära.
No comments:
Post a Comment