Maailma pikim päev

Täna oli ühes loengus uus õppejõud (siin on kombeks, et neid on mitu ühe aine raamas, mis teeb aine ka huvitavamaks). Tegemist oli viisakat ülikonda kandva umbes 60-70 aastase vanahärraga. Aine mida ta andis, on metall konstruktsioonid. Kui muidu mulle juba tundus, et hakkan loengutest täiesti aru saama, siis see härra oli arusaamatu diktsiooniga ja kuna olin juba 5 tundi itaalia keelseid loenguid selleks hetkeks kuulanud, siis väsisin ära ja rahumeeli lihtsalt kuulasin teda. See aga tegi asja veel naljakamaks. Nimelt rääkis härra arusaamatutest võrranditest sellise õhina ja kirega nagu räägiks ta nooruspõlves tehtud lollustest või nagu väike laps, kes koolis õppis ära uue tähe. Muudkui taidles ja naeris ja rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis ja kui kaks tundi oli juba täis ja tund läbi, siis ta ikka rääkis ja rääkis ja ise pühkis juba käed puhtaks ja jope oli käes ja ikka rääkis ja rääkis ja rääkis ja oli juba ukse juures ja siis ütles poole lause peald Nägemist! ja lihtsalt astus klassist välja. Aga ega keegi tema jutust väga midagi aru ei saanud.