Südame sees

on soe tunne. Loodan,et mul ei lähe see meelest. Mul käis siin hea kari inimesi. Minu ehitusalased koolikaaslased Mihklid saabusid Milaanosse üle-eelmine kolmapäev. Lihtsalt tulidki bussist maha, sain neid oma enda kätega kallistada ja naer ei saanudki otsa. Selleks tähtsaks sündmuseks oli mul korter üüritud paariks päevaks, mis oli mõnus suur ja tundsime seal ennast hästi. Hoolimata nende lennuäpardustest ja pikast päevast liikutasin nad siiski õhtul veel ööklubisse, mis küll kustumatut mälestust ei jätnud, kuid natuke ööelust vast aimu saime ikka. Neljapäeval oli päike nii soe, et muud me ei teinudki, kui vedelesime pargis, sõime ja kondasime mööda tänavaid ja kõige sellega käis loomulikult käsikäes vein. Õhtuks oli mul seekord natuke kultuursem programm ette nähtud. Üks kolmest maailma kuulsast Jazzklubist Blue Note asub Milaanos ning seda ma uurimas käisimegi. Ootasin kohast pisut rohkem, kuigi nägi välja hubane ja lihtne, aga noored esinejad muusikud olid väga tasemel. Öösel ootasime kõhuli akna peal Priidiku ja Sirli saabumist. Ka nende lendamine ei läinud plaanipäraselt ja saabusid alles öösel. Kui üks Mihklitest oli juba magama jäänud ja mina jooksin toas ringe, et uued saabujad ikka ära oodata, siis nende saabudes oli mul uni nagu pühitud ja oleks selle uue energiaga vähemalt kolm päev suutnud üleval püsida. Meel oli lihtsalt nii rõõmus. Reedene kolamine suurema seltskonnaga, pargis mõni pudel veini ja päike tegi nii palju sooja. Kaua me ei kolanud, plaanisime olla kodused ja valmis olla järgmise päeva seiklemiseks. Kuna aga korterist üle tee oli siiski väga kärarikas väike baar, kus käis suur sebimine, siis Priidikul siiski õnnestus meid pehmeks rääkida ja nii me läksimegi üle tee baari, kus selgus,et toimus kellegi sünnipäev. Aga elasime kiirelt sisse, tegime tantsu, kõik tegid meist pilte ja lõpuks saime sünnipäevakookigi.
Laupäeval siis algas see seiklemine. Marsuut nägi ette: rong Milaano-Verona + rong Verona-Bolzano + buss Bolzano-Val Gardena. Algus oli palju tõotav, sest olime esimeses rongis juba kümmekond minutit varem, aga siiski eksisin mina Veroonas ja järgmisest rongist jäime maha. Asja tegime hallimaks asjaolu, et sihtkohani jõudmiseks pidime jõudma viimasele bussile. Aga minu reisiseltskond oli äärmiselt kannatlik, rahulik ja rõõmsameelne ja õnneks oli ka kotis veel Martinit, nii et lõpuks ei muretsenud enam minagi. Saime järgmisele rongile ja selle kohale jõudmisel tormasin mina rongist välja ja täie hooga bussipeatusesse, et peatada viimane buss, milleni meil oli aega 3 minutit. Hakkama saime! Kohapealne elamine oli suur ja mugav. Pühapäeval jõudsid ka Kristiina ja Jevgeni. 6 päeva mäel möödusid märkamatult, tõepoolest märkamatult. Seda ilmselt tänu heale kambale, suurepärastele ilmadele ja suurele suusakeskusele. Õhtuti olid kõik päikesest mõnusalt põlenud ja avastamata suusaradu jäi veel alleski. Õhtut möödusid hästi süües, mõõduakalt trimpsutades ja kaarte mängides. Mihkli unistuste peo Soovahetus tegime ka siiski käepäraste vahenditega ära. Milaanosse tagasi sõites olime juba kogenumad ja kõik möödus valutult, aga loomulikult mitte ilma veinita. Viimaseks ja kõige ebameeldivamaks üllatuseks sai siiski Milaanos öömaja puudumine kuna itaallased pole siiski sõnapidajad ilmselt. Aga kõigi ülimõistev suhtumine ja positiivsus aitas olukorra lahendada. Hoolimata reisiväsimusest puhkasime mõned tunnid minu ühikas ( hoolimata et minu väga väikses toas oli 7 inimest koos reisikoormatega, oli mu tuba tunduvalt ilusam kõige sellega ) , kust suundusime kodu lähedal olevasse ööklubisse. Rock muusika ja kõik äkki nagu ärkasid uuesti ja sellest sai minu parim pidu Milaanos. Pärast võtsime ühikast kõigi asjad ja hakkasime taksosid püüdma, mis oli oodatust raskem, aga lahenes siiski viimasel-viimasel minutil. 4.25 olime rongijaamas ja teel lennujaama. Priidik ja Sirli esimesena lennukile, siis Jevgeni ja siis Mihklid ja Kristiinaga olime tagasi Milaanos alles kell 10. Viuhhh, milline öö. Tegime mõnetunnise uinaku ja jõudsime veel inimtühja Milaanot uudistada ja hing oli nii hell, et ilma Kristiinata poleks ma seda päeva üle elanud. Kuigi tuli õhtul ka aeg, mil jälle lennujaama sõitsime ja sealt tagasi tulin juba üksida. Ja kui ühikast uuesti puruväsinuna sisse astusin oli kõik nii vaikne ja nukker: kõik olid läinud...
Aga see tunne, et kõik siia tahtsid tulla ja ma loodan,et ka mind näha on uskumatult hea. Korraldatud reisi ostmine on küll mugavam, aga see seiklemine, rong, park, vabadus ja ebameeldivad äpardused kaalusid asja nii palju üle. Aga seda ainult täna mõistvatele, positiivsetele ja kannatlikele reisikaaslastele. Nii head olete.