Ärkasin ilma kellata kell kuus, kartsin et olen sisse maganud ja eks natuke ju tahtsin tegelt juba kooli ka minna: pole ju ammu käinud. Päike oli juba kõrgel ja tänavale minnes kõik juba sagisid ringi. Tramm oli sama number ja sama vana. Istusin oma kõrvaklapid peas lakitud puutoolil trammis, kui tramm peatus, uksed avanesid ja nägin kiriku ees kolme kerjust. Kas see pole mitte jultumus minna kerjama sinna, kus inimesed on relvitumad? Või on see just õige, tabades inimeste inimlikumaid hetki? Kaldun seda esimest arvama.
Lõunaks tegin Orianale keedukartulit ja hakklihakastet. Ja pean tunnistama, et kukkus hästi välja ja premeerisin end isegi lõunauinakuga. Õhtul otsustasin oma kullakalli sõbra jalgrattaga tegeleda ja koos esimesse itaalia keele tundi minna. Kummid tundusid natuke tühjavõitu, aga lootsin teel kooli Juanma kätte saada ja abi paluda. (keele tunnis 30st inimesest umber 95 % oli Lõuna - Ameerikast või hispaaniast) Nii ta siis oligi pumbaga mul kooli ees hiljem vastas. Esikumm täis ja tagakummi pumbates selgus, et pole kahjuks millegagi seda sulgeda ja lihtsameelselt arvasin,et seda polegi olnud. Aga koduteel oli selgus siiski,et päris nii ei saa ja üle poole teest kõndisin siis jalgratas käekõrval läbi õhtuse Milaano. Ja kõige tipuks oli keegi ära lõhkunud mu jalgratta heledalt tiniseva kella.
Ja see juhtus kõik täna.
No comments:
Post a Comment